Talupojatarkus
Kohtudes millegi ebapraktilise, eluvõõra või absurdsega, võtab suur hulk eestlasi tarvitusele niinimetatud talupojatarkuse. Nõukaajal irratsionaalses elukorralduses oli talupojatarkus lausa omamoodi ellujäämiskursus. See töötab kui kaitserefleks poliitikute umbmäärase mulliveeretamise või bürokraatiamasina ebainimlikkuse vastu, säilitamaks oma terviklikkust iseenda ja samamoodi mõtleva kogukonnaga.
Millest aga koosneb paljukiidetud talupojatarkus (inglastel common sense, prantslastel raison, ameeriklastel street wise). See on kimbuke loogilisi seletusi ja empiirilise vaatluse tulemusi, esiisade või mõttekaaslaste eluretsepte ning vanasõnu. Eelkõige apelleeritakse aga loomulikule, ehk loodusseadustega kooskõlas olevale eluvaatele, niinimetatud tervele mõistusele.
Samas on sel mõistel ka pimedam pool. Talupojatarkus on olemuselt padukonservatiivne. Kõik võõrapärane lükatakse kõrvale kui arusaamatu või ebaterve, teistesse kultuuridesse ja rassidesse suhtub talupojatarkuse kandja kui mitte vaenulikult, siis eelarvamustega kindlasti. Normaalne – see on suurim tunnustus selles kõneviisis. Normaalsuse konventsioonist ehitab talupojatarkus jäiga normi, millest kõrvalekaldumist nimetatakse haiglaslikuks või terve mõistuse vastaseks.
Elust lähtuv talupojatarkus vastandab end akadeemilisele mõttele. “Teoreetik on see, kes teab sadat poosi, aga ei ühtegi naist” seab talupojatarkus kahtluse alla teoreetilise diskursuse kompetentsi. Intellektuaalsed targutused on tavamõistuse jaoks liiga keerulised – “mida nad kurat jahuvad, öelgu kohe välja, mis värk on!”. Talupoeg eelistab otseütlemist, selgust ja konkreetsust isegi siis, kui see liialt lihtsustab asjade seisu.
Idealistide visioonid on aga naeruväärsed oma eluvõõruses – talupojatarkus aga arvestab alati realiteetidega. Me ei vaja ideaalse maailma kirjeldusi, vaid juhiseid toimetulekuks kehtivates tingimustes. “Meie juba teame, kuidas asjad tegelikult käivad” ütleb talupojatark kinnisvaraarendaja ning lükkab linnavalitsuse ametnikule rahaümbriku põue.
Põrgates kokku novaatorlike ideedega toodab talupojatarkus umbusku. Roheline innovaator Marek Strandberg jääb talupojamõistusele kaugeks, olgugi, et too propageerib maalähedast säästlikku eluviisi. Aga paraku oli talupoeglikuks ideaaliks külakurnajate ajastul saada niipalju maist rikkust, et lesida elu lõpuni ahjul kümne suleteki all ja juua sularasva. 150 aastat pärast pärisorjuse likvideerimist pole ihalused muutunud – ainult suletekki asendab Toyota Landcruiser ja sularasva kolmekordne maja Viimsis.
Roland Barthes on väikekodanliku tavamõistuse peamise tunnusjoonena märkinud vahetustehingu printsiipi: “Täiesti normaalne on moraalse arvepidamise abil eneseuhkust paisutada: väikekodanlik imerohi seisneb selles, et välistatakse kõik kvalitatiivsed väärtused, muundumisprotsessidele seatakse vastu võrdsuse staatika (silm silma, tagajärg põhjuse vastu, kaup raha eest, etc)”. Tõepoolest, talupojamõtlemine tõrjub nähtusi, millele on raske leida rahalist ekvivalenti. Filosoofia, kõrgkirjandus ja moodne kunst, mis esitavad fundamentaalseid küsimusi, mõjuvad talupojatarkusele kui mürgine kärbseseen. Talupojatarkus võib küll pakkuda erinevaid lahendusteid, aga ei sea kunagi kahtluse alla lõppeesmärki – õnne, eelistatavalt maapealset materiaalset õnne. Seepärast eelistakse filosoofile kirikõpetajat, kes pakub konkreetseid elujuhiseid, psühholoogi asemele astub koolitaja, kes räägib seda, mida, inimene tahab kuulda, kirjaniku lükkab kõrvale populistlik poliitik, kes oskab näidata teed külluseaeda.
Kõrgkultuur on üldsusele vastuvõetav ainult tingimusel, kui see toob Eestile üleilmset tuntust ja peibutab võimalikke investeeringuid. Religioon on vajalik vaid siis, kui ta pakub vahetustehinguks karskele elule igavest õndsust. Isegi suhtumine armastusse on talupojamõtlemisel praktiline: “musi on nussi käsiraha” räägib vanasõna.
Pole sümptomaatilisemat näidet vahetustehingulise mõtlemise ülimuslikkusest, kui pidev maksumaksja rahale viitamise. Maksumaksmine on just see püha lehm, mis teeb meist kõigist rahvusliku vaimse vara omaniku, kellel on õigus möliseda. Maksumaksja võib käperdada kunstniku maali, narrida luuletaja sonetti, loopida filmi munadega, ta võtab endale moraalse õiguse nõudmaks kõikide purkisittujate isoleerimist, sest kogu see kasutu orgia toimub maksumaksja, st. tema enda raha eest.
Suurima päevalehe arvamuskujundaja materdab veel sündimata eksperimentaalteatrit, mis sünnitati rahvaliku koomuskiteatri varemeile. Loomulikult on see maksumaksja huvidele näkku sülitamine. Talupojatark programmidirektor kommertstelevisioonis ei lase läbi ühtegi originaalsaatesarja, sest rahvale läheb peale ainult läbiproovitud asi, suurtelt väliskanalitelt ostetud formaadisaated. Kedagi aga häirib, et muusikakriitikud promovad mingit kiiga-kääga avangardi, ignoreerides seda, mida rahvas tõeliselt armastab – Meie Meest ja Viljandi Gunni. Eesti film on kõigil hambus, ainuüksi sellepärast, kuipalju pannakse seal maksumaksja varandust magama. Samas peaks olema peast põrunud, et kritiseerida näiteks tee-ehitust, mis neelab mitmeid kordi enam maksumaksja ressursse. Asfalt on ju konkreetne ning hädavajalik vahetuskaup, sellal kui kultuur näib maksumaksjale puhta kulutusena.
Laiemas perspektiivis aga esindab kõikvõimas talupojatarkus samasugust irratsionaalsust, mida ta on kutsutud vastustama. Che Guevara vaim jutlustab Viktor Pelevini vaimustavas “Generatsioon P-s”, et inimesed on vaid rakud suures suupäraklikus organismis, mille ainsaks eesmärgiks on võimalikult palju raha sisse ajada ja võimalikult vähe välja lasta. Kuid see organism ise on alles kuskil molluski tasemel, tal puudub kõrgem eesmärk, isiklik teadvus ja tahe. Kapitalistlikus tarbimisuniversiumis ongi moraal relatiivne, ahmamine on ainus instinkt, mis suupärakliku organismi liikuma paneb.
See eksistentsialistlik lohutus aitab ellu jääda ka endisel kultuurkapitali pealikul Avo Viiolil, kellel õnnestus tuuri panna 8 milli maksumaksja pappi. Raison d’etre.
