Tammsaare ja piltlugu

Areen avaldab paremaid töid koomiksivõistluselt “Teistmoodi Tammsaare”.

Lõppeval aastal korraldas Anton Hansen-Tammsaare muuseum Tallinnas koomiksivõistluse "Teistmoodi Tammsaare". Konkursi ajendiks 80 aasta möödumine eesti kirjanduse tähtteose "Tõde ja õigus" I osa ilmumisest. Ning eesmärgiks "kutsuda inimesi lugema ja tõlgendama Tammsaare teksti ise, vahendajateta, olles kaasautor ja luua tekstiga haakuv kunstiteos koomiksi näol".
Žürii (koosseisus Mari Laaniste, Ivar Laus, Meelik Mallene, Tõnu Kaalep ja Maarja Vaino) kuulutasid möödunud nädala hakul võistluse võitjaks Joonas Sildre koomiksi "Kuningal on külm". Teise koha pälvis Elina Sildre töö "Koolis" ning kolmandaks tuli soomlase Jyrki Heikkineni pildilugu "Soo peal".
Eraldi märkis žürii veel ära Elis Liiva värske lähenemise eest, Kristel Maamägi ja Stella Skulatsjova erilise kunstilise lahenduse eest ning tervikuna Peetri Põhikooli 8. klassi, kes võtsid konkursist osa terve klassiga.

Tõnu Kaalep

Koomiks ja proosatekst on kaks eri asja. Üks on visuaalikeskne, teises võimutsevad sõnad. Koomiksit on lihtne pidada millekski alamaks, liiga lihtsaks meile kui kirjanduskeskses maailmas kasvanule. Maailmas, kus seisavad klassikute hiigelkujud ja kõlavad nende üleelusuurused sõnad. Selles mõttes on Tammsaare-koomiksivõistluse idee julge. See on tõlkeidee, mis ei pea tähendama lihtsustamist, dialoog kärpimist jutumulli formaati. Pigem on küsimus teose idee ja maailmade esitamisest teises süsteemis, ükskõik kas siis tekstirohkelt või ilma.

Kahjuks küll väikeseksjäänud osavõtuga võistlus näitas, et põhimõteliselt saab ka Tammsaare-aineline koomiks eksisteerida; ja et see ei tähenda hinnaalandust või ebatõsidust. (Ja vanemale lugejale peaksin ka mainima, et koomiks ei pea olema naljakas, nagu Pikri-ajastul võis tunduda). Eriti hästi on see maailmade ühendamine või tõlkekatse välja tulnud Elina Sildrel, kelle "Ema süda" on suisa ajatu kriitiline realism.

Alternatiivi pakub külalisesineja Soomest Jyrkki Heikinen, kes on loonud iseseisva teose, mille tõukejõuks Andrese ja Pearu suhted. Arktiline hüsteeria!

Võistlus oli eksperiment, aga sedalaadi eksperiment, mis võib avada uusi arenguteid ja samas hoida klassikuid elusamana kui lihtsalt raamatuvirmad ja skulptuurid seda suudavad.

Meelik Mallene, züriiliige

Kuna kõigest hoolimata ei ole Eestis ikka veel oma koomiksikultuuri välja kujunenud (korralikul koomiksikultuuril peaks ikkagi olema nii "mainstream" kui ka "underground"), siis suhtusin alguses Tammsaare-muuseumi algatusse veidikene skeptiliselt. Kõigest hoolimata oli aga tulemus täiesti arvestatav - kahju ainult, et meie selle ala säravamad tähed hiilgasid oma  mitteosalemisega. Seetõttu ei olnud auhindade jagamisel ka suurt vaidlust ega eriarvamuste lahkuminekut - Sildred näitasid suveräänset üleolekut.

Meeldiv üllatus tuli seekord Soomest - Jyrki Heikkise "kriitilis-realistlik" fantaasiapildike Tammsaare "Tõde ja Õiguse"  1. osa ainetel.

Tõstaksin esile ka osalenud kunstitudengite vormikatsetusi - millal siis veel piire lõhkuda/avardada kui mitte tudengipõlves.

Ootan huviga, kas leidub piisavalt missioonitundlikke kirjastajaid/trükikodasid, kelle abiga võistluse tulemuse saaks ka raamatuks vormistada.

Ja teiseks loodan, et seekordne võistlus ei jä äks viimaseks. Tärkavad anded vajavad väljundit.

Mari Laaniste, züriiliige

Võistluse tasemega võib enam-vähem rahule jääda. Paari kirssi oleks veel koogi peale tahtnud, aga eesmärk raamatu jagu trükikõlbulikku materjali kokku saada on samas saavutatud. Kogu laekunud kraam oli küllaltki viisakal tasemel. Auhindade kohta ütleks, et võrdlemisi eelduspäraselt rebisid tiitlid ära profid, kel on kordades rohkem puhttehnilist vilumust ja ettekujutus, kuidas koomiksi koostisosi tasakaalus hoida. Lugedes jätsid hea mulje pigem mõned väga noorte inimeste spontaansema olemisega tööd. 

Maarja Lõhmus, A.H.Tammsaare Muuseumi juhataja

Joonas Sildre võidutöö meeldis esiteks oma huvitava fragmentidest koosneva lahenduse tõttu, teiseks ka seepärast, et teemaks oli võetud näidend "Kuningal on külm", mis on Tammsaare loomingust vähem tuntud, kuid väga mitmekihiline ja vaimukas teos. Jyrki Heikkineni puhul meeldis aga eriti see, kuidas ta oma fantaasial lennata lasi - kuigi me kuulutasimegi välja, et võiks täiesti ise teksti jätkata, oli ometi alguses esimene reaktsioon see, et niisugust kohta ju "Tões ja õiguses" ei ole!

Isiklikult meeldis mulle ka väga töö Kristel Maamägi töö "Paasi sees", see oli lahendatud andekalt nii visuaalselt kui sisuliselt. Aga üldiselt oleks muidugi tahtnud kõiki osalejaid millegi eest esile tõsta, kõik osalenud tööd olid head.

Ivar Laus, züriiliige

Võitjad ei ole tegelikult üldse üllatuseks, sest Sildrete abielupaar on hetkel Eesti kõige aktiivsemad ja rahvusvaheliselt tuntumad

koomiksitegijad.

Rõõmustav oli see, et koolilaste katsetustes oli kohustusliku kirjanduse ilmsele survele vaatamata enamasti mingi oma kiiks sees olemas. Paar neist

olid stsenaariumina üllatavalt head ja vääriksid pisut paremas visuaalses vormis ülejoonistamist.

Samas näitas võistlus seda, et kahjuks on klassik Tammsaare enamusele siiski lihtsalt nägu rahatähelt - osalejaid oli ju vähevõitu. Ka on kurb,

et tõsise animatsioonimaana on meil sedavõrd vähe kunstnikke, kes tahaks oma oskusi ka pildilugudes proovile panna. Koomiks oleks ju kõiksugu

kinoinimestele ideaalne võimalus oma ideid odavalt järele proovida.

Paarist Tammsaare-koomiksist

Kahtlematult oli A. H. Tammsaare muuseumil hea kavatsus, kui ta kuulutas välja koomiksite võistluse Tammsaare teemal. E.Vilde muuseum sai endale koomiksiraamatu „Lõbus Vilde" juba 30 aastat tagasi. Mis on nende koomiksite eesmärk?

Suurt klassikut on raske tundma õppida. Ajavoolus on ka Tammsaare nägu pronksistunud, muutunud monumendiks, s.o. olnust erinevaks. Mõned varasemad kirjandusteadlased on teda kujutanud jumaliku nähtusena, mõned on lähtunud tema hindamisel oma isiklike arusaamade „kõrgusest", nii et klassik on sunnitud end madaldama ja vahel päris kokku tõmbama. Aga Tammsaare teostest koomiksite joonistamine tähendab klassiku ligemat uurimist ja lähenemist olnule.

Võistlusele saadetud koomiksitest meeldisid mulle kõige rohkem kolm. Nende hulka tõstan koguni Elina Sildre kaks tööd, mis on joonistatud Tammsaare loomingu algusperioodi kuuluvate lühikeste olukirjelduste „Koolis" („Teataja" 1903) ja „Ema süda" („Sõnumid" 1907) põhjal. Treffneri kooli lõpetamise järel Teatajasse tööle asunud Tammsaare on olukirjelduses „Koolis" juba tema ise. Kesksel kohal on kooliõpetaja ja koolilapse kahekõne pärast tunde ja kodus tema isa kriitika õpetaja nõuete kohta. Stseenid on käima pannud vaimuka sõnamängu, mis näitab dialektikat ja iga inimese „tõde ja õigust". Koomiks on tabanud kümnesse ja mõjub naljakalt, nagu jutt ongi kirjutatud. Selle täis- ja poolfiguurid, vahel ka ainult pead, on joonistatud tabavalt ja selgelt, nende suu juurde on koomiksipäraselt toodud tekst.

„Ema süda" käsitleb sotsiaalkriitilist teemat, mis oli aktuaalne 1905. a revolutsiooni taustal. Tammsaare üllatab, kuidas ta visandab paksudes mustades värvides ühe lastega naise elu põhjas. Paradoksaalselt pööratakse ema südame mõiste ümber ema südametuseks. Kõnesolev naine oli alkohoolik, laste nähes pummeldaja, võõraste meestega aseme jagaja, laste tänavale kerjama saatja. E. Sildre pildirida tõendab, et selle aluseks olnud lugu on teda inspireerinud looma naturalistlikku draamat, kus tegelasi ja stseene mängivad tema „koomiksinäitlejad" drastiliselt ja ehtsalt. Figuuride mõistmist abistab tekst.

Võistluse paremaid töid oli Joonas Sildre koomiks „Kuningal on külm" (1936), mille aluseks oli modernse teatri dramaturgiat iseloomustav näidend. Koomiksi pildirida võib omakorda võrrelda modernse raamatuillustratsiooniga. J. Sildre on särava meisterlikkusega joonistanud näidendi äratuntavad tegelased ja süžeelised käigud, situatsioonid ja stseenid, detailid ja sümbolid. Sel moel muutus koomiks ka näidendi sisukokkuvõtteks. Aga suuremat näidendilikkust oleks lisanud tekstide paigutamine figuuridele suhu, et nad hakkaksid omavahel paremini suhtlema ega jääks ainult väliseks illustratsiooniks.

Tammsaare ja koomiks muutusid arvatavasti kõigile võistlejaile palju lähedasemaks kui varem. Järgmistel võistlustel on teistest paremaid töid kindlasti palju rohkem. Aga sellelgi võistlusel oli töid, mis oleksid väärinud avalikkuse tähelepanu.

Elem Treier, Tammsaare uurija