Pitsarestorani Pomo interjöörivaade. Foto: Priit Simson

Praktiliselt ainus seisukoht, mida kõik jagavad, on see, et kasutusse läks vaat et pealinna parim asukoht fantastiliste vaadetega vanalinnale ja pargile. Aga ülejäänu osas on arvamusi seinast seina: hoonet peetakse ebavajalikuks ja vajalikuks, liiga suureks ja parajaks, koledaks ja ilusaks.

Ja eks ta keeruline ole – kogu ala näeb hoopis teistsugune välja. Samas, ajaloolistelt piltidelt võime imetleda, et Estonia teatri kõrval oli kunagi võimas turuhoone, mille säilmed ehitustööde ajal vahvasti paljastusid. Meenus kohe Mart Kalmu kunagine mõte, et kunstimuuseumi oleks pidanud ehitama Kadrioru asemel kesklinna. Toona tundus see paras pühaduse rüvetus – sest rohelust pole ju kunagi liiga palju –, aga natuke tihedam südalinn näeb tegelikult ju täitsa talutav välja.

Laias laastus on meil elu nüüd nagu mujal Euroopas. Ka õilsamates kultuurmaades on kesksete parkide juures ikka mõni kogukam klaasine kohvik. Kui nüüd järele mõelda, oli selline kunagi isegi Kadriorus – Veterok ehk tuuleke oli selle nimi.

Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri büroo poolt kavandatu kõnnib mõneti Ludwig Mies van der Rohe ja teiste kuulsate modernistide õhuliste paviljonide jälgedes. Tähtsal kohal on läbipaistvus, proportsioonid, „vähem on rohkem“ mõtteviis.

Seda enam võis aru saada arhitektide ärritusest, kui nende hõrgu materjalikäsitlusega ja hoolega läbi lahendatud maja all olevasse varemeteparki ilmus ülibravuurne maailm. „Isekujundus, mitte sisekujundus,“ kõlas resoluutne arvamus. Kolme stilistika mõttes erinäolist kohta pidava Sten-Erik Jantsoni varasemaid „šedöövreid“ arvestades läks tegelikult isegi hästi. Asuvad ju kunagises uhkes puitmajas – kus ka Oskar Luts apteeker jõudis olla – Jantsoni kitšipesad Manna la Roosa ja Tai Boh. New age-labasuse loojaks on seal elukunstnik Margus Sulengo ehk Soho Fond. Tammsaare pargi puhul on abi saadud küll ka professionaalselt sisearhitektilt, aga omaniku räige maitse lööb siingi läbi. Kahest esialgu avatud toidukohast on jõhkram Pomo – imehea söök ja kuku-pikali-kui-kaunid vaated –, kus ameerikalike autodiivanite vahel on miskipärast kipskujud – midagi roomalikku, siis barokset, aga ka Disney pöialpoisid (pildil, sisearhitektid Anne Määrmann, Kristi Prinzmann). Toolide seljatugedel flirdivad meiega aga Mona Lisa ja popikoonid.

See, et kõik korraga ja kohe kokku topitakse, on praegu täitsa tavaline. Leida võib nii mõnegi tuledesäras jõulupuu; müügil on piparkoogi­tainas, maasikad ja vastlakuklid; õues kasvavad sõbralikult koos kukeseened, lumi- ja märtsikellukesed. Seega on isegi ilm meil leebelt öeldes postmodernne. „Seda tasub võtta huumoriga,“ arvab sisearhitekt Anne Määrmann ning lisab, et söögikohtade kujundus ongi ajalik ja tellija nägu. „Siia oleks võinud tulla ka Hesburger!“