Võõrik, kui tänapäeval ehitet hoone on kuulutatud ar­hi­tek­­tuurimälestiseks, mida tur­­vab muinsuskaitse. Väga tõsiselt ei võta seda keegi. Isegi mitte hoone autor, kelle arvates Loojale on lubatud kõik, ja autoriõiguse jär­gi võib vaid tema oma arhitektuuriteost muuta või muutmata jätta. Rääkimata siis omanikust, kellele muinsuskaitse nüüdisaegse hoone juures lihtsalt “ei meenu”. P>

Ka muinsuskaitse ise ei pea sel­lest eriti: “Arvan, et palju tähtsam on 20–30ndate arhitektuuri kaits­mi­­ne,“ arvab muinsuskaitsja Jaan Sotter.

Noor, veidi üle 20aastane Ta­l­lin­na Olümpia Purjespordikeskus (TOP) on suurepärane näide, kui­das autor veel viimasel minutil sai päästa arhitektuurimälestise täieli­kust hävingust. Moskva olümpia­mängudeks rajatud hoone võeti 1997. aastal arhitektuurimälestisena riikliku muinsuskaitse alla.

Miks? “Oma mastaapsuse tõttu kujutab TOP endast Eesti 20. sajandi arhitektuuri kontekstis küllalt haruldast nn megastruktuurset linnakut,” arvab arhitektuurikriitik Triin Ojari.

“Unikaalse organiseeritusastmega hoone esindab 1970. aastate lõpu hilismodernistlikku arhitek­tuu­ri, mis tähtsa riikliku objektina ka originaalsena teostati,” lisab ar­hi­tek­tuurikriitik Andres Kurg. “Peamise ideena läbis kompleksi oma­ette mikrokeskkonna loomine, oma tä­na­vate ja väljakute tekki­mi­ne hori­sontaalse, rannikuga paral­leelse madala mahu ning verti­kaalse aktsendina kerkivate eri­funkt­sioo­niliste hoonete vahel, mis taolisena on Eestis ainulaadne.”

Aastapäevad tagasi toimu­nud TOPi erastamiskonkursil män­gi­sid olulist rolli ranged muinsus­kaitse eritingimused, mille tõttu len­­das nii mõnigi äriplaan prü­gi­kasti.

Peale selle peab iga muudatuse korral luba küsima hoone kahelt au­­to­rilt – Peep Jäneselt ja Ants Rai­­dilt. Ülejäänud kaks autorit – Avo-Himm Looveer ja Henno Sep­­mann – pole enam elavate kirjas.

TOPi ostmine 210 miljoni kroo­ni eest ja ligi miljardilise investee­rimislubadusega, arvestades eritin­gi­­mu­­si, tundub olevat vägitegu.

Aga ostjad ei lasknud ennast eri­tingimustest häirida.

Hoone arhitekti Peep Jä­ne­se­ga võeti ühendust ja istuti maha aru­tama. Kahjuks kokkuleppele ei jõu­tud. Omanikud tahtsid teha peasisse­pääsu mere poolt. Peale selle va­­he­ta­da aknad, muuta raa­mistust, ehitada kiriku ehk tsere­moo­nia­kes­kuse ase­me­le kolmekorruselise park­­la. Pluss veekeskus ja korterelamud.

Jänes nõudis uue peasissepääsu tõttu rekonstrueerimisprojekti. Omal ajal oli projekteerimisideeks olnud kompleksi pikisuunaline sümmeetriatelg, millele olid koondatud tähtsamad punk­tid arhitek­tuurilise rõhuga jõe­äärsele jahtklubile. Selline ülesehitus pidi rõhutama pidulikkust ja asjalikkust. Mere­suunaline sisse­pääs oleks selle idee põrmustanud.

“Peale piduliku tseremooniaväljaku (jõe ääres) tekkis veel teine – keskväljak, millelt avanesid pääsud kõikidesse kompleksi osadesse,” kirjutab Looveer 1981. aasta Ehitus­kunstis. Parkla ehitamisega kiriku asemele ja ette aga poleks väljakust midagi järele jäänud.

Igal juhul Jänes polnud nende plaanidega nõus ja sinnapaika see jutuajamine jäi.

kord mullu novembrikuus aga TOPi juurde ja­lutades, märkas Jä­nes, et ehitamine – tegelikult lam­­mutamine – käib täie hooga. Sees käisid remondi- ja üm­ber­ehitus­tööd, väljas olid hotelli täna­va­poolsed aknad välja raiutud ja osaliselt juba uutega asen­datud. Uute akende raamijaotus oli teine.

Jänes helistas muinsuskaitsesse ja teatas, et temaga pole konsulteeritud. Jänes kirjutas Tallinna linnavalitsusele, aga vastust ei saa­nud. Kirjutas teisegi kirja, sama lu­gu. Võttis ühendust advokaat Levi­niga.

Ehkki ehitusplatsile tulid kohale muinsuskaitse osakonnajuhataja ja inspektor, olid mõlemad nõutud. Õnneks polnud jõutud teha veel uut peasissepääsu. Jänese tungival pea­le­käimisel keelati see ära.

“Ega seal väga palju erine, aga ar­hitekti jaoks on ikkagi suur vahe. Te­ha polnud enam midagi,” mee­nu­tab Sotter, ehkki karistuse oleks võinud ikkagi määrata. Rikkumine oli suur: alustati projektita, ehitusloata, kooskõlastamata muinsus­kaitse ja autoriga.

“Põhjus on mujal. Meil on leping pangaga ja on kindel tärmin, millal peame hotelli üle andma ope­ree­rijafirmale. Kui me poleks seda täit­­nud, oleks suured trahvid kaelas. Sealt tekkis ehituse kiire alus­ta­mi­ne,” põhjendab kiirustam­ist Tal­linna Olümpiapurjespordi­kes­ku­­se ju­ha­tuse esimees Ahto Alt­jõe. Jälle jäid eritingimused ärile jal­gu. Te­ge­likult oleks saanud kõik need muudatused teha nii, et muinsuskaitse ja autorid oleks rahul olnud.

“Oleks Jänes õigel ajal peale sat­­­tunud, oleks saanud aknad en­di­sel kujul ja sama hinnaga taastada,” se­letab Sotter, kes on Jänese aseta­nud justkui muinsuskaitsja rolli. Teatavasti autoriõiguse seaduse jär­gi hoone autor võib, kuid ei pruugi autori nõusolekuta tehtud muudatusi vaidlustada. Muinsuskaitse aga peab arhitektuurimälestist kaits­ma.

“Nõudsin projekti tagantjärele, kuna sisulised käigud olid tehtud. Väga kiiresti ma seda projekti ei saanud,” räägib Sotter. Projekt sai alles nädalapäevad tagasi muinsus­kaitse õnnistuse.

“Praegu pole enam õige aeg lärmi lüüa, nüüd on kõik korras,” räägib Jänes, kes kaasati Irina Raua koostatava TOPi territooriumi detailplaneeringu konsultan­diks. “Ma olin vihane seetõttu, et nad alustasid valest otsast. Tulnuks teha kõigepealt detailplaneering, siis hoonete rekonstrueerimisprojekt ning siis alustada ehitusega.”

2000. aastal anti TOP linna muinsuskaitsjate hoolde. Seni in­spek­teeris seda riigiamet. Ka sellel ajal tehti TOPis palju ümberehitusi. Ku­na peremeheks oli riik ja all­­rentnik­ke palju, siis tegi igaüks, mis heaks arvas.

Siiski pakkusid ka hoone au­to­rid ise välja ideid, kuidas suurt ja väga kehva kvaliteediga keskust re­konstrueerida. Mahukaim oli Peep Jänese koostatud endise olümpia­küla rekonstrueerimise kontseptsioon 1995. aastal. Seal oli ette­pa­nek ehitada käidavatele katustele peale täiendav klaaskattega korrus. Katus oleks tulnud klaasist ja kaare­kujuline. Sellega oleks tekkinud pal­ju uut pinda kaubandusele, tee­nin­du­se­le, meelelahutusele, puhke­koh­ta­dele. Uus katus oleks aidanud vältida läbijookse alumistele kor­rus­tele. Veel pani Jänes ette ehitada täiendavad reisijateliftid ja nihutada peasissepääs kuue meetri võrra ette­poole. Nii oleks saanud vesti­büü­li esimesel korrusel hargnemisteed teise korruse numbritubadesse eraldada muudest sissepääsudest. Mil­le­gipärast ei läinud see töö käiku.

Ka Avo-Himm Looveer tegi jaht­klu­bi rekonstrueerimise projekti, mil­le eesmärgiks oli hoone ehitus­tehnilise seisukorra parandamine koos rendipindade suurendami­se­ga. Nimelt kavatses ta katusealuste välisseinte nihutamisega suurendada esimese korruse pinda 600 m2.

Enne seda projekti koostatud muinsuskaitse eritingimused olid veelgi karmimad kui enne erasta­mis­konkurssi tehtud. Seal oli muu­hul­gas öeldud, et “taunitav on olümpiaküla (hotelli) ja rituaali­keskuse (kiriku) vahelise sammastiku-ühendusgalerii lammutamine. See tuleb taastada endisel kujul.” P>

Arhitekt Jänes pidas seda tingi­must liiga karmiks. Looveeri tehtud projekti järgi ehitati rituaalikeskus – ainus Nõukogude ajal püstitatud kirik – ebaõnnestunult ümber pangaks ja ühendusgaleriid lammutati ikkagi.

“Kahju, et nii läks. See oli ainus selliste ühendusgaleriidega seits­me­kümnendate “megastruktuur” Ees­­tis, iseasi, palju seda kasutatud on,” nendib arhitektuurikriitik Kurg. Kus olid nüüd muinsuskaitse silmad? “Muinsuskaitseseadus on tugevam autoriõiguse seadusest ja ei luba arhitektuurimälestist ümber teha ka autoril,” toonitab kultuuriministee­riumi meedia ja autoriõigu­se spetsialist Toomas Seppel. Kah­ju, et nii läks.

Nüüd on koostamisel de­tail­­planeering, mille järgi tahavad uued oma­ni­kud 18 hektari suurusele alale rajada Serena veepargist suurema ja atraktiivsema, ligikaudu sada mil­jo­nit maksva lustimiskoha, mahuka ho­­tel­li ja vabaaja­kes­ku­se. Projekti kuulub ka parkla, tiiburlaevade terminal ning saja terrasskorteriga elamukvartali raja­mi­ne. Investeerin­gu­te kogumahuks ku­juneb 900 mil­jo­nit kuni 1,1 miljardit krooni. Tsere­moo­niahoone ette mõeldud parkla kohaks pakkus Peep Jänes välja hoo­piski hotellihoone ja mere vahelist ala, maa sisse, mida tuleks sel juhul pisut tõsta. Selle idee üle olid muinsuskaitsjad väga õnnelikud.

Veel käib arutelu hotellist linna poole tulevate kortermajade kõrgu­se ja täpse asukoha üle. Muin­sus­kait­se heidab ette, et mere äärde ehitatavad hooned varjavad va­na­lin­na vaadet. Arhitekt Jänes pakkus aga välja idee, et majad võiks pai­gu­tada rohkem Pirita tee poole, kus maa kuulub küll riigile, aga mida saaks ehk Tallinna Olüm­pia­pur­je­spordikeskuse mereäärse tüki vastu välja vahetada. “Aga see on kõik praegu alles jutu tasemel,” räägib Altjõe, kes ei ole huvitatud kaartide avamisest. Igal juhul praeguse, ho­telli juurde sissesõidutee vasakul ääres oleva parkla asemele pidavat tulema kaks kortermaja.

Nädalapäevad tagasi avati TOPi endise olümpiaküla ruumides re­kon­st­rueeritud hotell ja tervise­kes­kus, mida opereerib Haapsalu äri­meeste firma Delegatsioon.

Ahto Altjõe kiidab, et siin on Eesti esimene merevaatega soo­la­kamber ja esimene infrapunasaun, kus saab ka lamada. Nüüd laabub kõik kenasti, kui vaid seda alguse jama poleks olnud.

Võibolla sobivad siia lõppu Kaf­ka sõnad, et on vaid kaks põhipattu, millest tulevad kõik teised: üks on kärsitus ja teine laiskus.

Saamislugu 1973–75
Projekteerimine oli intriigiderohke. 1973. aastal toimunud arhitektuurivõistluse võitis noorte arhitektide Avo-Himm Looveeri, Kristin Looveeri, Tiit Kaljundi juhitud kollektiiv märgusõnaga “Onu“, kes asus projekteerima.
“Seniseid arhitektuuriliidreid eesotsas Mart Pordiga selline asjade käik ärritas ja organiseeriti järelkonkurss,“ tõdeb arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. “Õnnetuseks“ võitis sama grupp. Noori mitte usaldades mängiti 1975 autorite kollektiiv ümber: juhtima asus Henno Sepmann, juurde tulid Peep Jänes ja Ants Raid, algsest kollektiivist jätkas vaid Avo-Himm Looveer. (Jänes oli peamiselt olümpiaküla, Looveer jahtklubi ja tseremooniaväljaku autor.)
1981. aastal pälvis keskus NSVL riikliku preemia.