LAIBACH: marss tõeliste tunnete poole. René Velli

Riiklikul tasemel vastuvõttu Laibachile ei korraldatud, mis on ilmselt märk sellest, et meie valitsus NSK-ga* liitumist tõsisemalt kaaluda ei võta. Mõni ime! Meie valitsus on ennegi häid võimalusi käest lasknud. Peale Dalai Lama Otepää-külastust oli NSK delegatsioon Rock Cafes juba teine huvitava ent imaginaarse riigi visiit Eestisse.

NSK passitaotlusi sai küll kontserdikohas täita. Kodakondsus makab 24 eurot, ainult veidi rohkem kui kontserdipilet. Passitaotluse vormis tuleb ära märkida ka tulevase kodaniku veregrupp, samuti juuste ja silmade värv. Vaat niisuguse riigi elektrooniline saatkond on Laibach.

Muidugi turustati Laibachi Rammsteini kaudu, kuid minu jaoks on need kaks kontseptuaalselt erinevad nagu öö ja päev. Sümbiooskostüümi, mis põimib ühte Benito Mussolini ja Amenhotep Teise suudab välja mõelda ainult slaavlane, kelle kodumaa on kiviviske kaugusel Veneetsiast. Kõlagu minu tagasihoidliku järelhüüdena Mati Undile, et ka tema olnuks millekski niisuguseks suuteline. Kuid mitte Rammstein.

Laibach on mulle alati mõju ja muljet avaldanud, aga ma pole kunagi mõelnud “miks?” Seal kontserdil mõtlesin ja püüan nüüd sellele vastata. Nad kutsuvad kuulajat leidma endas üles tõelisi tundeid ja neid tundma. Tõeliste tunnete all ei tule pidada silmas mingeid erilisi suuremaid ja paremaid tundeid, vaid lihtsalt tundeid, mida ei kutsu esile mitte meelelahutustööstus, vaid inimsuhted. Selles mõttes on nad modernistid. Ja muidugi parajad idealistid.

Nende stiil ja vorm on valitud selleks, et paatosega rõhutada inimese õigust niisugustele tunnetele.

Ja see suur hulk covereid nende repertuaaris on selleks, et näidata meile kust selliseid tundeid võiks leida ja kust mitte.

Need on minu mõtted. Kurat teab, mida mõtlevad ja tunnevad artistid ise, kes on pärit maalt, kus nii mõneski väikeses külas seisab kirikutorn kõrvuti minaretiga.   

Rein Pakk

* NSK on Laibachi loodud oma passide ja seadustega kontseptsioonriik

Tanzmitlaibach.mp3

            &nbsp ;             & nbsp;            &nb sp;            &nbsp ;           

Mina pole tõsipeast Laibachi kuulaja. Tegelikult olin nende loomingust kuulnud vaid hitti „Tanz mit Laibach“ ja ühte porikärbse remixi põrnikate loost. Teadsin ka pisut selle Sloveenia pundi kummalist tausta, mis mind in first place sinna kontserdile meelitaski. Ei kujuta ettegi miks ettekujutused ja eelarvamused vajalikud on, sest peaaegu alati on nad valed, kuid Laibach vastas täpselt kõigele sellele, mida ma nende kodulehekülge vaadates live'ist ootasin .

Kui keegi Sloveenia pealinna (Ljubljana) saksakeelset nimetust ei tea ja seostab Laibachi äkki kuidagi J.S. Bachiga, siis mulle tundus, et veidike nagu laiata Bachilgi, oli meeleolu lugudes täiesti muutumatu ja radade ülesehitused hästi loogilised. Ka Araabia pearäti, Shveitsi lippu meenutava medaljoniga kaelas (kes pole kursis, siis kogu nende storyt soovitan internetis uurida - päris põnev!) ja Shoti stiilis sadomaso kitliga solisti ning kahe blondi sõjaväe mundris taustalaulja lavaliigutused (ja see ei olnud tants, need tõesti olid lihtsalt liigutused) olid masinlikult loogilised.

Mind hämmastas see professionaalsus, kuidas kõik pillid (elektroonilised trummid, soolo- ja basskitarr, klahvid), sämplimised ja vokaalid kõlasid kokku strobo ja kõige videoprojektorist tuleva saatel. Nagu stuudiolindilt.

Kogusin nende esinemisest palju inspiratsiooni ja ei mõtle halba, kui ütlen, et Laibach teeb tugevat tõstmise muusikat. Võite ehmatada - sest ma hantlitega tavaliselt ei mängi, japole enne veel öelnud, et muusika on liiga vali.

Helitehniku kaeban küll kohtusse, kui ma metsas kuldnokka enam ei erista.

Jarek „süsteemsüsteem“ Kasar