Teejuht - isepäine ja originaalne
Kuidas tekkis idee teha fotonäitus arhitekt Aldo Rossi Gallaratese elamukompleksi vaadetest?
Aldo Rossi on mulle alati loominguliselt tähtis autor olnud ja just see maja on erakordne maailma arhitektuurikontekstis. Arvasin, et seda võiks tutvustada ka Eestis läbi oma fotode. Selle näitusega üritan ka endale selgeks teha, kes ma loominguliselt olen.
Jõudsid siis selgusele, kes sa loominguliselt oled?
Võibolla olen fotograafina teejuht. Kuna arhitektuur on inimestele raskesti mõistetav ning arhitektid ise räägivad oma majadest harva ja keeruliselt, siis minu fotod aitavad arhitektuuri inimestele tutvustada.
Ehkki oled hariduselt arhitekt, eelistad arhitektuurile fotograafiat. Miks?
Töötasin seitse aastat Künnapu ja Padriku arhitektuuribüroos. Aga kuna fotograafiapisik oli mul nii tugevasti sees ja ma tean, et mul on head fotod, siis otsustasin minna seda liini pidi edasi. Kahte asja korraga ei jõua. Kui töötad arhitektina, võtab see kogu energia ära.
Arhitekt teab täpselt, millise nurga alt tema tehtud maja kõige parem pildistada on. Kas sa räägid enne maja pildistamist autoriga või tabad hoone arhitektuurse idee ise ära?
Ma arvan, et on parem arhitekti mõtet mitte teada. Mina näen maja kunstniku pilguga ja võibolla teisest seisukohast. Arhitekti mõte mind ei kammitse. Aga alati tuleb teha ka kohustuslikud pildid, nö ajakirjafotod, mis on korralikult kadreeritud, perspektiivid parandatud ja valgus õige.
On see sinu jaoks igav?
Ei ole igav – neid mulle meeldib ka teha. Aga teine asi on see, mida ma ise mõtlen ja leian ning kuidas ma oskan seda edasi anda. Proovin ikka igasse fotosse mõne rosina leida.
Kas arhitektid on sinu vaatekohaga rahule jäänud?
Tihtipeale on nad üllatunud, et olen tabanud olulised vaated.
Meeldib sulle rohkem teha must-valget või värvifotot?
Must-valge sobib rohkem kunsti puhul. See on jõuline meedium. Näitkeks Rossi maja poleks olnud võimalikki värviliselt üles võtta - sellel majal polegi värve. Siin on tegu valguse ja varju mänguga.
Peaagu kõikidel sinu fotodel on üles võetud üks ja seesama koridor. Ainult kahel pildil näitad hoone ekstrejööri, et selgitada, millise majaga tegu on. Miks sind inspireeris just see koridoriruum?
Sammastiku ja treppide geomeetria, nende varjud tekitasid erinavaid meeleolusid. Kõik need pildid on võetud peaaegu ühel ja samal kellaajal, ühe tunni jooksul, mil pidevalt muutus valgus, kui päike läks pilve taha ikka ja jälle.
Rossi loomingus on olulisel kohal elu ja surma küsimused, mille ta on oma arhitektuuri geomeetriasse valanud. Gallaratese elamukompleksi arhitektuur on igavikuline. Seal on kulgemise ja mineku motiivistik.
Mis märgid sulle räägivad igavikulisest arhitektuurist?
Tekib selline asi nagu väli. Kui autor on ehitisse pannud oma ande ja energia ning arhitektuur on välja tulnud (tulemus sõltub ju paljudest teguritest – ehituskvaliteedist, tellija vastutulelikkusest, rahast), siis arvan, et võib rääkida väljast, mis majal tekib. Kindlasti on see seotud ka kohaga. Ma arvan, et Rossi majal on väga tugev seos antud paigaga. Kui arhitekt on suutnud ka kohta ära kasutada oma töös ja kui need koos tööle hakkavad, siis tekib selline süsteem, mis on igavikuline.
Kõikidelt piltidelt kumab läbi must ruut. Mis on musta ruudu tähendus sinu jaoks?
See on Malevitshi must ruut - modernismi klassika. Minu jaoks tähendab see kohta, kus oled iseendaga silmitsi. Kui midagi muud enam pole, oled ainult ise, silmitsi iseendaga.
Must ruut võib tekkida ruumis, varju ja valguse mängu tulemusel.
Ka hallid toonid on vist selle näituse juures väga tähtsad.
Püüdsin endale selgeks teha, kuidas töötavad hallid toonid musta ja valge vahel. Mind huvitas, kui on helevalge pind ja must ruut, kuidas mahuvad sinna vahele hallid toonid. Mis on nende konkreetne mõju.
Kuidas sul fotografeerimine tehniliselt käib, kas käid enne pildistamist vaatamas seda valguse ja varju mängu või lähed kohale ja muudkui pildistad?
Ma olin raamatust enne seda maja näinud. Läksin kohale – see oli kindla peale minek, seal polnud
mõelda palju vaja. Sai lihtsalt rahulikult teha. Pärast kui materjal valmis oli, siis olin kindel, et sellest võib näituse teha.
Foto hindamise põhiküsimuseks on see, kas pilt töötab või ei tööta. Sinu fotod töötavad - mõjuvad, panevad mõtlema. Mis on arhitektuurifoto põhiküsimus?
Maja pildistamise puhul on keeruline just selle foto ja maja suhe, milline hierarhia seal valitseb. Ehk teisisõnu, kui palju on fotograafil õigust ja kas tal üleüldse on õigust ennast kehtestada maja juures, kus autoriks on arhitekt. See on ju arhitekti looming.
Kui valmistasid ette näitust “Kortermaja ja asum”, siis pildistasid kõiki kümnendil ehitatud elamuid, olenemata sellest, kas maja sind inspireeris või ei. Kuidas said need pildid tööle, mis sind ei köitnud?
Vastupidi, seal tulid mõningad meeldivad üllatused välja. Näiteks Erkki Ristoja kortermaja Viimsis jne. Nende üle oli hea meel.
Mis teeb sinu fotost kunsti?
See on tähtis küsimus. Kui alles hakkasin tegelema näituste tegemisega ja hakkasin ennast väljendama kunstnikuna, mäletan seda kirjeldamatut tunnet, kui valisin välja pildi, mis oli minu arvates hea ja tegin selle suureks. Foto hakkas tööle. Igat pilti ei saa suureks teha, igal pole mõtet. Sa pead lihtsalt tundma, et pilt on selline, mis mõjub suurelt hästi. See ei ole mingi eriline kunsti tundmine.
Aastatega fotondusega tegeledes, tähelepanuvõime ja kujutlusvõime arenevad. Nagu mõned arhitektidki, kes projekteerivad peast kuni täpsete mõõtudeni välja, töötan mina fotograafina. Ma teen pildid peas valmis.
Portreed või loodusfotot sa ei tee?
Lisaks arhitektuurifotole tegelen maastiku, kui zhanriga, uurimisobjektiks koha vaim, objekti ja koha vaheline side.
Tänapäeval püütakse arhitektuurifotole maja kõrvale haarata ka puu või inimene, kes on küll ainult statisti rollis. Sinu arhitektuurifotod on tavaliselt ilma ühegi elusolendita. Miks nii?
Inimene püütakse arhitektuurifotole seetõttu, et tekiks mastaabitunne. Inimene on äratuntava suurusega. Kui aga rääkida igavikulisusest, saab hakkama inimeseta.
Arhitektuurimuuseumis olev korterelamute näitus sündis sinu initsiatiivil?
Koostajateks oleme koos arhitekt Urmas Luurega. Arhitektide liit andis teemaks korterelamu teema, lähtepunktiks tavaline versus elitaarne, otsustasime jääda neutraalsele positsioonile, mitte välja tuues head ja halba, lisasime asumi teema, ehk kuidas konkreetne objekt mõjutab olemasolevat või tekitab uue koosluse.
Mina pakkusin idee teha ülevaatenäitus iseseisva Eesti uutest elamutest asumi kontekstis. See on teine arhitektide liidu ülevaatenäitus. Eelmise näituse pealkiri oli “Eramu”, seda kureerisime koos Tarmo Maistega.
Hiljuti oli Disainigaleriis arhitekt Kalle Vellevoogi loomingu fotonäitus. Kuidas sul ühe arhitektiga koostöö sujus?
Väga hästi. See oli dialoogirohke ja tõhus koostöö. Tekkis kõvasti head materjali, kust valisime koos fotod välja.
Näitusel olite mõlemad autorid?
Tema kutsus mind osalema, tema tingimuseks oli see, et oleme mõlemad võrdsed autorid. Tegelikult pean arhitekti olulisemaks. Mina olen ainult see, kes vahendab tema loomingut. See dialoog oli huvitav. Tema andis nagu pool osalust mulle. Mina aga üritasin vastata, kuidas oskasin.
Kas iga arhitektiga võiks tekkida dialoog?
Ei, tihtipeale tekib nigin-nagin, kes ütleb, mida teha. Sellepärast ma eelistan pildistada üksi maju.
Kuidas nende kortermajadega oli, kas käisid eelnevalt passimas, millal oleks kõige parem aeg pildistamiseks?
Kuna me valmistasime näitust ette pimedal ajal - novembris, detsembris - siis oli valgus kogu aeg ühetaoliselt hall. Läksime autoga kohale ja tegime pildid ära.
Sealt kasvas välja ka kujunduslik idee - keerasime peaaegu kõikidel fotodel taevad valgeks. Tekkisid kontrastid. Arhitektuur jäi kui siluett, mis joonistus reljeefsena välja.
Kas sa tegid nende värvidega ka midagi, nad on väga kirkad välja tulnud?
Ei teinud midagi erilist. Ehkki need on novembris poolpimedas tehtud, on värvi edastus väga hea.
Kas ise oled rahul?
Tagantjärele ikka tahaks võibolla veel mõnda asja üle teha, aga üldiselt saime materjali hästi kätte. See oli nagu eksperiment – hästi kiiresti, hästi palju pilte.
Sul on veel kolmaski näitus üleval - Toompea lossi näitusesaalis on Tallinna linna panoraamide näitus.
Linnavalitsus tellis meilt panoraamid, mille tegime Lembit Kiburiga kahasse. Pildid tulid välja nii head, et otsustasime teha näituse. Tahame selle projektiga minna edasi, et neidsamu vaateid mingi aja tagant uuesti pildistada. See materjal uueneb kogu aeg.
Kas sa põed oma näitusi?
Oi, hirmsasti põen. Näiteks seda Aldo Rossi näitust.
Miks?
Tekkis hirm, kas mul on ikka õigust välja tulla sellise asjaga.
ARNE MAASIK
CV
28.04.1971 Sündinud Tallinnas
1990 Eesti Kunstiakadeemia, bakalaureuse kraad arhitektuuri erialal
1995 Eesti Kunstiakadeemia, arhitektuuriosakonna magistratuur
1996-2003 Arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik, arhitekt
1998 Amsterdam-Maastricht summer University “The Creative City”
2003 Eesti Kunstnike Liidu liige
2003… Arhitektuurifotograafiafirma Zepp Grafelin asutaja, kutseline arhitektuurifotograaf
Näitused
1995 Näitus KORPUS, Mustpeade Maja Galerii, Tallinn
1995 Saaremaa Biennaal FABRIQUE D’HISTOIRE, (kuraator Peeter Linnap) Kuressaare
1996 Näitus OLEVA RETK (koos Kamille Saabre ja Jan Kausiga)
Tallinna Linnagalerii
1996 Kultuurifestival ARTGENDA’96 Kopenhaagen
1999 Näitus PÜHAMU (koos Peeter Linnapi, Jasper Zoova ja Tarrvi Laamanniga), Eesti Kunstimuuseum, Tallinn
1999/2000 Milleeniumiinstallatsioon TULEVIKUOOPER (koos Vilen Künnapuga) Estonia Teatri väljakul, Tallinnas
2000 Veneetsia Arhitektuuribiennaal, Eesti ekspositsiooni fotode autor
2000 Näitus NYC SHOTS, Raatuse Galerii, Tallinn
2001 Näitus BAUSTELLE ESTLAND Berliini Kunstiakadeemias, üks fotograafidest
2001 Eesti Arhitektide Liidu 80. aastapäeva näitus ERAMU koostaja ja fotograaf (koos Tarmo Maistega)
2002 Euroopa uute liikmesriikide fotokunstnike näitus MAN & LANDSCAPE Ateenas, Kreekas
2003 Näitus MAJAD & VÕSAD (koos August Künnapuga), Hobusepea Galeriis, Tallinnas
2003 KALLE VELLEVOOG arhitektuurinäitus MAJAD Arhitektuuri- ja disainigalerii, Tallinn (fotograaf Arne Maasik)
2004 Näitus TALLINNA PANORAAMID (koos Lembit Kiburiga) Arhitektuuri- ja disainigalerii, Tallinn, Toompea Lossi Kunstisaal, Tallinn
2004 Eesti Arhitektide Liidu aastanäituse KORTERELAMU & ASUM koostaja ja fotograaf (koos Urmas Luurega) Eesti Arhitektuurimuuseum, Rotermanni Soolaladu, Tallinn
2004 Isiknäitus Aldo Rossi, Gallaratese hoonetekompleks Milanos, D-korpus
Tallinna Linnagalerii
Preemiad 1. (jagatud) ja 2. preemia Arhitektuurimuuseumi korraldatud arhitektuurifoto konkursil kevad 2001
Näitused: "Kortermaja ja asum," Arne Maasik ja Urmas Luure, Arhitektuurimuseumis, avatud 22. veebruarini.
Fotonäitus Aldo Rossi Gallaratese elamukompleksi vaadetest Milanos. Linnagaleriis, avatud 22. vaabruarini.
Tallinna linna panoraamid. Arne Maasik ja Lembit Kibur. Toompea lossi kunstisaalis, avatud 8. märtsini.
