Teel totaalsesse salatsemisse

Kui absurd esineb kunstis, pole vaja kurta – absurd kuulub orgaaniliselt kunstiliste võtete hulka.

Kuid kui absurd hakkab järjest tugevamalt ja veel nõmedate seaduste jõul tungima meie igapäevaellu ning seda dikteerima, on asi naljast kaugel. Ent andmekaitseinspektsiooni (AKI) tegevus “delikaatsete isikuandmete” kaitsmisel ja tõlgendamisel on ammu ületanud selle piiri, mis takistab normaalset igapäevast kommunikatsiooni. Avalikes politseiteadetes ei kuule ega loe me enam ammu huligaanide perekonnanimesid – heal juhul saame ees- ja perekonnanimest teada paadunud retsidivistide kohtuotsust lugedes. Kuid ikka sõitis proua Kasele otsa nokastanud meeskodanik N või taskuvaras Z tõmbas soome turisti Jukka Hovi rahakoti.

Kummaline, et ohvri nimi tuuakse ometi ära!

Seetõttu oli mul meeldiv näha Lissabonis ühest koolist möödudes peaukse klaasil A4-formaadis paberit neljanda klassi õpilaste nimekirjaga ja matemaatika kontrolltööde hinnetega nende järel – ja sealsamas ette kujutada, kuidas Eesti AKI ametnikud hakkaksid selle peale õhku ahmima.

Mõelge ise, Eesti praegusi koolihirme silmas pidades, laste hinded kogu maailmale vaadata!

Milline karjuv isikuandmete avalikustamine, kas pole? Ka lapsed kindlasti õudses šokis, eks?

Pole siis ka ime, et meil pole juurdunud nagu mujal Euroopas majaelanike nimekirjad koridoris ja kellanupu kõrval. Parem olgu number, nagu vangil. Aga kas me ei tulnud vanglast välja juba üle 17 aasta tagasi?