Teispoolne äraolemine
Alustame lõpust. Viimase kahe tunni jooksul oli meie auto liikunud kiirusega 0,25 km/h. Kuivastu oli veel kaugel. Äkitselt miski muutus. Näib, et Saaremaa transpordijumal oli meie sundmeditatsiooni käigus voolanud musta viha muutnud diiselkütuseks ja nii sai võimalikuks lisalaeval ilma täiendava riikliku dotatsioonita tavalisest vaid poolteist korda kallima pühapäevase piletihinnaga Suurele Maale tagasi jõuda.
Saaremaissesse teispoolsusesse jõudmine oli hoopis lihtsam. Laupäeva pärastlõuna oli Virtsus rahulik ja unine. Vaid ähvardavad äikesepilved Muhu kohal andsid märku, et meie tulevik võib-olla ka tume. Üllatuslikult meenutas praamiseltskond oma koostiselt Tallinn - Helsingi parvlaeva oma.
Püüdsin 30ne aastakese eest piiritsooni toimunud klassiekskursioonide ajast meenutada Kuursaali asukohta, kuid mälus valitses tühjus. Kohalejõudmine ei valmistanud siiski mingit probleemi, sest Kuressaares on kiiduväärselt turistidele mõeldud ja pea igal tänavaristil on vaatamisvääruste suunas sihtivatest osutusnooltest kubisev tulp.
Juba esimene pilk majale ei jäta mingit kahtlust, et tegemist on kuursaaliga. 1889 valminud impeeriumi-aegne puitarhitektuur on sada aastat hiljem hoolikalt taastatud ja kestab kindlasti ka järgmise sajandi. Maja ajaloost saab ilusa ülevaate aadressil www.saaremaa.ee/est/tourism/vaatamis/kuursaal.php.
Laupäeva-õhtune seltskond on Kuursaalis seadnud end istuma kõlakoja suunas vaatavatele katusealuse varju paigutatud odavatel plastmasstoolidel. Platsi ainsaks kaunistuseks on kolm agaavi, mis mõjuvad Saaremaal veidrate kosmiliste tulnukatena. Kõlakoda on kummituslikult tühi ja seda ooperifestivali nädalavahetusel. Ainsaks esinejaks on katusealuse head akustikat kuritarvitav rullnokkade trio, kes lapivad kõvahäälselt oma eileõhtuseid pilte. Ilusate kaetud laudade taga Kuursaali söögisaalis ei ole inimhingegi. Vaid värvilised aknaklaasid loovad mulje elu võimalikkusest seal. Ajame publiku vähesuse halva ilma süüks ja otsustame tagasi tulla pühapäeva pärastlõunal ning siirdume imetlema naabrusesse kerkinud uue ajastu kuursaale – presidentide Meri ja Rüütli nimelisi ööbimiskeskusi.
Pühapäeva pärastlõunal võtab Kuursaal oma külalisi vastu täpselt sama rammestunult nagu päev varem. Kogu seltskond istub varjuliselt värskes õhus tagajalgu laiali ajavatel valgetel plasttoolidel ja mõnuleb. Saal on tühi. Küsime ettevaatlikult ettekandja käest, et kas sinna ikka tohib üldse istuda. „Aga muidugi!“ tuleb kiire vastus. Valime kõlaritest eemal asuva nurgalaua ja uurime Suveniiri saatel menüüd. Orumetsa laulu ajaks on meil selge, et kõhu saab siin täis igati mõistliku raha eest.
Lauakatted on sõbraliku kummardusena põhjasuunas sinised ja valged ning ainsana lubab marurahvuslikku tõlgendust veinipokaalide must jalg. Kuid miks peaks Saaremaal veini jooma, kui on olemas Saaremaa Oma Õlu. Nii kaovadki meie laualt musta värvi komponendid ja Laine saatel naudimegi juba mõnusat värsket kesvamärga.
Kõik toimib imetlusväärselt. Jörbergi laulu ajal naudime heeringa valikut (25), mis on mõeldud otse heinamaalt kohale tormanud sulasepoisile – kahepeale ühte portsu nokkides ja kosutavaid oomegaõlisid nautides jõuame Veski saatel tõdemuseni, et kogu ülejäänud söögi oleks võinud jätta tellimata.
Tundmatu süldibändi saatel serveeritud suppidest viib juustuküüslaugu oma (20) keele alla ja piimane lõhesupp (25) sobib rohkem kaladele toiduks.
Nokin laudlina kallal ja avastan äkitselt, et selle all peidab ennast Kuursaali renovatsiooniaegne disainmööbel – valgeks värvitud pitsiliseks puuritud-saetud puitlaastplaat, mis toetub väga efektsele viiest postist koosnevale kesksele tugijalale. Vaatan seda nõutult ja ei saa aru, miks peaks kasutama rõdul nilbet plastmööblit, kui kaunis ja selle koha jaoks loodu on olemas. Laudlinade alla võiks ju peita tavalised restoranilauad.
Praed saabuvad Steinfeldi saatel ja taas on vaid üks neist söödav. Kohafilee (65) on firma stiilist kinni pidades taluperemehe mõõdus. Laisklevad patisaksad topivad ennast kurguni täis ja lahkuvad kokku 267 krooni makstes veeredes „Oi aegu ammuseid...“ saatel lossi katakombidesse ennast jahutama.
Ainsate klientidena kanti meie eest hästi hoolt. Teenindamine oli kiire ja korralik. Kõik ülejäänud saali piilujad pöörasid otsa kartlikult ringi pärast pildi või videokillu ülessevõtmist, millel meie etendasime Kuursaali eluvaimu. Aga me ju lahkusime.
