Terane tugitoolidetektiiv
“Väärikas” ja “pühendunud” on vahest need sõnad, millega näitleja Thomas Gibsonit (49), kes viimased kuus aastat on mänginud seriaalis “Kurjuse kannul” FBI uurijat Aaron Hotchnerit, saab kõige paremini iseloomustada. Väärikas oma olekult ja suhtlemisviisilt ning pühendunud oma tööle ja perele. Ja äärmiselt pühendunud inimeste jälgimisele. Kui te Ameerikas supermarketis olles juhuslikult märkate, et keegi jälgib väga tähelepanelikult teie letile laotatud tavaari, siis vaadake ette – suure tõenäosusega seisab selja taga Thomas Gibson, kes ostukorvi põhjal teie profiili kokku paneb!
Mul on kaks sõbrannat, kes on sinu suured fännid, ja ma lubasin neile, et tervitan sind nende poolt!
Oo, kui meeldiv, aitäh! Tervita neid vastu. Me võiksime pärast intervjuud neile koos ühe pildi teha!
Jaa, miks mitte. Ainult et ajakirjanikud pidid andma allkirja, et nad a) ei pildista intervjueeritavaid ja b) ei küsi neilt autogrammi...
Tõsiselt räägid või?
Täiesti tõsiselt.
Aga see on minu mõte ja minu pilt. Nii et teeme ära!
Eestlased teavad sind populaarsest komöödiaseriaalist “Dharma ja Greg”. Kui 2005. aastal alustasid sarjaga “Kurjuse kannul”, ütlesid ühes intervjuus, et pärast helgust ja päikesepaistet on tore kokku puutuda ka inimloomuse tumedama poolega. Nüüd oled seal veetnud juba kuus aastat, kas helguse juurde tagasi ei tõmba?
Asi on selles, et näitlejana tahad sa teha natukene kõike. Tahad teha natuke komöödiat, aga ka natuke draamat. Tahad inimesi liigutada, aga neid ka naerma ajada. Praegu toon ma vaatajateni elu tumedamat poolt ja tegelikult oleks tore jälle komöödiat teha, aga usun, et me pole seriaaliga “Kurjuse kannul” veel kõiki “tumeda poole” lugusid ära rääkinud.
Bondi-filmides härra Q-d mänginud Desmond Llewelyn kurtis, et inimesed arvavad, nagu teaks ta ka päriselus tehnikast kõike. Kuidas sinuga on – kui keegi õue pealt jalgratta pihta paneks, kas saaksid süüdlase kätte?
Jaa, ma hakkaksin kohe asja uurima, ja olen peaaegu sada protsenti kindel, et saaksin pikanäpumehe kätte! (Naerab) Tõsiselt rääkides – mulle tõesti meeldib inimesi jälgida ning mõistatada nende välimuse ja käitumise järgi, mis tüübid nad võiksid olla, millega tegelevad... Isegi kui ma seisan poes järjekorras, jälgin huviga, mida näiteks minu ees olev inimene ostab – sest see ütleb ju tema kohta üht-teist –, ning mõtlen, mis elu ta elab...
Mida sa järeldad sellest, kui keegi näiteks tomateid ostab?
(Naerab) Et tal on tervislikud eluviisid? Päriselt ka, juurvilja valik räägib inimese kohta väga palju! Kui sa ümbritsevale tähelepanu pöörad, oskad inimesi ja detaile jälgida, on elu palju huvitavam, ausalt! Ma nimetan ennast natuke nagu tugitooli-uurijaks, mulle meeldib väga lugeda kriminulle, eriti Sherlock Holmesi lugusid, aga ka Agatha Christie’t. Muide, mu lapsed loevad samuti kriminulle, aga selliseid, kus tegutsevad noored detektiivid. Kriminullid on veidi nagu pusle kokkupanemine.
Ja kas sa aimad vahel mõrtsuka enne lõppu ära?
Hahaa, kusjuures vahel küll!
Kas te enne võttesse minekut pidasite nõu ka nn päris FBI uurijatega, et rollid usutavamad tuleksid?
Absoluutselt! Ja tegelikult me suhtleme nendega seriaali tegemise käigus kogu aeg. Üks FBI töötaja, uurija, kes on meid kõige rohkem aidanud, läks möödunud aastal pensionile ja on praegu aeg-ajalt abiks stsenaariumi kirjutamisel. Ta on hindamatu abiline, jagab meiega oma aega, kogemusi, tähelepanekuid...
Maailmas on sadu krimisarju...
...sadu, isegi tuhandeid! Kusjuures paljud neist väga kvaliteetsed.
...mis on sinu arvates sarja “Kurjuse kannul” trump, mis teda eristab?
Me jutustame lugusid sellest, kuidas liigub inimese elu pärast seda, kui ta on teinud täiesti andestamatu teo ning võtnud teiselt inimeselt elu, punktist a sinna hirmsasse punkti b. Meie räägime sellest, mis teda tapatööle ajendas, sest tee kuriteoni ei ole alati mustvalge. Loomulikult tegelevad samade küsimustega ka paljud teised seriaalid, aga mulle tundub, et me teeme seda psühholoogilisemalt.
Kas sa vahel vaatad televiisorist, mida n-ö konkurendid teevad?
Jaa, vahel ikka. Mul ei ole küll väga palju aega televiisorit vaadata, aga mõnikord teen seda koos lastega. Loomulikult ei vaata nemad kriminulle, isegi “Kurjuse kannul” mitte, küll aga näiteks kokasaateid. Vaatan seriaale, kus mängivad mu sõbrad, et nende tegemistega kursis olla. Ja väga palju vaatan jalgpalli, sest mu pojad on jalgpallifännid. Golfiülekandeid samuti, sest golf on üks mu hobidest.
Sa oled pärit Charlestonist, mis on minu meelest üks põnevamaid linnu Ameerikas...
On ju! See linn on imeilus!
Kas käid seal tihti?
Jaa, sest mu vanemad ja sugulased elavad seal siiani, kuid käiksin seal palju tihedamini, kui aega oleks. Charlestonis on muide ka imelised rannad ja mu lastele meeldib seal väga.
Moeajakirja peatoimetajana ei saa ma jätta küsimata, kas ja kui palju mood sind huvitab.
Muidugi huvitab. Esiteks juba kostüümide tõttu, mida pean filmides või seriaalis kandma – mood on mulle nn igapäevane versioon filmikostüümist. Ja teiseks on siin jälle seesama inimhinge “uurimise” pool sees – mitte miski ei räägi meist ja sellest, kes me oleme, paremini kui see, mis meil seljas on. Samas võid sa erinevas riietuses jätta endast täiesti erineva mulje.
Ja loomulikult on rõivad üks võimalus endale tähelepanu tõmmata. Ameerikas on üks noor ja väga lootustandev golfar Rickie Fowler – sa peaksid tema kostüüme nägema! Kui tavaliselt ollakse golfiväljakul siiski väga traditsioonilistes, isegi rangelt etiketinõuetele vastavates rõivastes, siis tema tuleb platsile näiteks pealaest jalatallani erksinises või oranžis, nähes välja nagu parkimisplatsi töötaja! Kahtlemata on see väga julge – mina nii julge ei ole.
Aga teismeeas olid julgem?
Mingeid väga pööraseid ega ekstreemseid moekatsetusi ma noorusest tõtt-öelda ei mäleta. Samas, ma kasvasin üles seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel ja mingil määral katsetasid ja eksperimenteerisid siis moega kõik noored. Mõned eksperimendid olid edukad, teised mitte nii väga. Kui läksin keskkooli, pidin koolivormi kandma, see omakorda võttis moeküsimuse päevakorrast maha.
Kui uskuda internetti, siis alustasid sa näitlemisega juba kümneaastaselt...
See on tõsi, aga muidugi ei mänginud ma nii noorelt filmides, lapsena esinesin peamiselt näidendites. Lasteteatris ja oma kodulinna teatris. Ma olin neljast lapsest noorim ja ilmselt seetõttu ka pidevas tähelepanunäljas. Mul on see esinemisgeen olnud eluaeg, isegi kui vahel läksime sõpradega pärast ujumist – olime tollal koos õega ujumistiimis – pitsat sööma, tõusin mina mõnikord lihtsalt lauas püsti ja hakkasin laulma, kedagi imiteerima vms. Ühesõnaga – esinema. Ja siis mõtles mu ema, et see laps tuleb lavale saata! Ta võttis ühendust kohaliku teatriga ja nii see kõik algas.
Kas ka sinu lapsed kipuvad lavale?
Kipuvad jah! Nad ongi juba laval olnud. Mu 12aastane poeg JP ehk James Parker on juba mõnes näidendis mänginud, samuti kohe üheksaseks saav poeg Travis. Ja tütar Agatha Marie, kes on seitsmene, tantsib... nii et nad kõik esinevad veidi. Eks me näe, mis tulevik toob.
Kas sa julgustaksid neid valima näitlejakarjääri?
Miks mitte. Aga ma kindlasti julgustaksin neid ennekõike saama head haridust, mis on kõige alus. Ja kui nad peaksid soovima valida näitlejakutse, rõhutaksin, et see on raske amet, mis nõuab palju aega ja tõsist tööd.
Kristi Pärn-Valdoja on ajakirja Mood peatoimetaja.
■Sündinud 3. juulil 1962.
■Mänginud aastatel 1994–1998 seriaalis “Chicago Hope”, aastatel 1997–2002 seriaalis “Dharma ja Greg”. Kandideerinud Gregi rolliga korduvalt Kuldgloobusele.
■Mänginud muu hulgas filmides “Silmad pärani kinni” (Eyes Wide Shut), “Süütuse aeg” (The Age of Innocence) ja “Kaugel eemal” (Far and Away).
■Elab koos abikaasa Cristina Gibsoni ja nende kolme lapsega San Antonios, Texases.
■“Kurjuse kannul” (Criminal Minds) uus hooaeg jätkub Eesti Fox Crime’i kanalil augusti lõpus.
