The Belka “Kiviaeg”
The Belka pole enam ammu punk, ehkki teatud toone ja tunnet kümnendi
tagant kostab ka tänavuselt kauamängivalt. Kahjuks ei väljendu
need käredas kõlas või lõõmavas
protestivaimus, vaid eelkõige punnitatult piinlikes nabaalustes naljades
lahtihõõrumisest või kottide tahapanemisest. Nii nagu
eestikeelse bändi nimes mõjub kombinatsioon vene ja inglise keelest
plekktahvli kriipimisena küüntega, kriibib kõrva ja aju ka Ivo
“Belka” Orava ja sõprade püüdliku pop-panuse
viimistlematus. Kui keele- ja stiilivead välja rookida ning mujaltki veidi
kõpitseda, saaks näiteks “Carpe Diemist” ja
“Orjapõlvlasest” täitsa äkilised raadiolood, ent
praegusel kujul kaovad need eetrit enda alla matvate pooletoobiste maakeelsete
rokkhittide puisesse laviini nagu kõrs heinakuhja.
Eriti
vastumeelselt mõjuvad ning enamiku lootustandvaid momente nullivad palad
nagu “Must kunst” ja “Peied”, milles Belka täiesti
varjamatult – ja seejuures väga saamatult – üritab
matkida Dagö ja Jääääre puulinnaromantilist
poolrahvalikku pseudointellektuaalset liini. Õnnestub see kohati vaid
kõlas, ja albumi kui terviku muudavad sellised katsed üheks suureks
küsimärgiks. Kes on niisuguse muusika sihtgrupp? Mina küll ette
ei kujuta – või pigem ei taha ette kujutada. 3