The Doors “When You’re Strange”
Mida avaldada bändi kohta, kelle kohta on materjali toodetud juba 40 aastat, nii otse- kui tagasivaates, kõrvalt ja seest? Uus katse värskendada seda käsitlust seest ja tagasivaates on soundtrack ja selle Tom DiCillo film “When You’re Strange” (tõlkes “siis kui oled imelik”(!)), mis tõi vaatajateni 2009. aastal veel nägemata videomaterjali nii kurikuulsast Morrisonist endast oma vangi kippuva natuuriga kui ka The Doorsi esinemistest, intervjuudest ja kaasajast. Nii nagu filmis, on ka heliplaadil narratiiv – jutustajaks Johnny Depp, kes loeb muusika vahele Morrisoni luulet ja Morrisoni ning bändiliikmete endi väljanopitud narkootiliselt “pehmeid” arvamusavaldusi. Kokku teeb see tervikliku ja mõtlikumat sorti teekonna The Doorsi lühikesest, aga raputavast uste avamisest. Kuigi eesti keeles see sõnamäng otseselt ei tööta, peab see igas The Doorsi arvustuses vist siiski sees olema, sest mis see muud ikka on – “When You’re Strange” avab mõned veel avamata uksed The Doorsi muusikasse ja olemisse läbi võimalikult spontaanse ja üle lavastamata pilgu. Muusika on endiselt The Doors, läbilõige varase R&B tipphetke hittidest raskema roki suunas, unustamata psühhedeelilisi episoode, õnneks ka suuremas osas live-versioonidena. Mis ehk kõige parem, narratiivne lähenemine annab tugevalt aimu tekstikesksest ja filosoofilisest kaanonist, mis The Doorsi vaatamata nahkpükstele ja skandaalidele iseloomustab. Kõikidele imelikele, kes tahavad tagantjärgi tunnetada värskust traagiliste ikoonide maailmas 1960ndate lõpust ja Lady Gaga vähemalt hetkeks skandaalsuse/novaatorluse definitsioonide hulgast maha tõmmata, peaksid selle plaadi kallal kõvasti mediteerima. 9