"'The End"' kui taevasseminek
Laurentsiuse näitus “The End” Tartu Kunstimuuseumis, avatud 10.veebruarini.
Laurentsiuse ( kodanikunimega Lauri Sillak ) nimi ehk ei vaja siinkohal enam pikka tutvustamist: peale 1996 aasta diplominäituse võimsat starti Tallinna Linnagaleriis ( koos toonase partneri Toomas Tõnissoo alias Tommyga ) järgnesid etteasted ArtGendal Kopenhaagenis, UNESCO stipendiaadistaatus ja isiknäitus Viinis, võimas isiknäitus koos järgmise koostööpartneri A.D. alias Anna Daniela Saalistega Turu Kunstimuuseumis koos mahuka kataloogiga, lisaks arvukalt isiknäitusi ja rühmanäitustel esinemisi pea kõigis Eesti olulisemates näitusepaikades.
Sellegipoolest võib öelda et Laurentsius on siiamaani üksiküritaja, keda eesti kunstimaailma establishment on sunnitud ilmselge poweri tõttu taluma. Trendidel sabas sörkivat kuraatoritädidega kokkumängivat euroklooni temast ju aretada ei anna, selleks on ta liialt isepäine, originaalne, mitteprogrammeeritav, ka suurtele kunstnikele omaselt depressiivne, kohati ebastabiilnegi. Lisaks ei ole Laurentsiusel mingitki tõmmet digitaaltehnoloogiate vastu, ja see on Eestis nooremapoolse kunstniku jaoks peaaegu et iseenda surmamääramine.
Laurentsiuse ja A.D. hiilgeaegadelt pärit tarbimisühiskonna kriitikana tõlgendatud, trügitud metallist ikoonilaadsete osistega hiigelaltareid - kollaazhe, kus viimsepäeva meeleolu on saavutatud maalitud kunstiajalooliste tsitaatide kokkumiksimisel apokalüptiliste tuumaseentega, on näitusel kaks tükki – “The End” II (originaal) ja “The End” (metal mix).
Pastakaga soditud sõnumite folkloor on teravmeelne, aga spetsiifiliselt minoorne, autoriks on otsekui tänapäeva getokunstnikust Bosch.
Samas ruumis on eksponeeritud ka uues, nn. rebitud posteri tehnikas läbiviidud dekollaazh “The End” (billboard mix). Uuemas kunstiajaloos selliste kunstnike nagu Hains, Rotella , Vostelli jt. poolt küll ekspluateeritud nipp, kuid piisavalt anonüümne, et igamehele kuuluda. Kuid see pole veel kõik! Tuttuus “The End” (negatiiv ovaal mix) ootab meid neljanda tuumaseenega Kivisilla pildigalerii nn. kabeliruumis. Ovaalne lõuendipalakas on tõmmatud ebaühtlasele, spetsiaalselt ettevalmistatud laudalusele, ohtra krakleemustriga negatiivis maalitud mustvalge aatomiseen on raamistatud needitud metalli.
Laurentsius oleks otsekui oma viimase kolme-nelja aasta maalidega käivitanud oma maalidel 3. maailmasõja. Kanaarilind kaevanduses? Kadunud on A.D.- aegne barokselt pillav butafoorne luksus, kogu näituselavastus on vaatamata domineerivatele hiigelformaatidele kasin, oma meeleparandusega oleks ta otsekui kahetsusfaasi jõudnud. Enam pole põhjust Laurentsiuse loomingu puhul ka camp-terminit kasutada. Gofreeritud terasplekist viimistlusega frankstellaliku kujuga lameprojektsioon “The Box of Art” oleks nagu kõik stiilikihid Pandora laekana nüüdsest endasse peitnud.
Hea ruumitajuga oli paika pandud ka hiigelformaadis portreede saal. Meid tulistatakse ambivalentsete pilkudega kolmelt suunalt. “Face” I, Pierre & Gilles`i lemmikmodelli Laurent`i näojoonte ilmselgete mõjudega Viinis maalitud portree oli kauaaegsest hoidmisest kütmata kuurialuses riknenud, odav jõupaber kobrutas niiskusest ja äkilisest kuivamisest, destruktsioonile allusid ka “Face” V,VI,VII. Laurentsiuse tehnikatele alati omane taotluslik autodafee kattus reaalse hävinguga, kogu näitusel valitsev misery andis portreede silmanurgaläigatustele erilise lisatähenduse.
Laurentsiuse ateljee asus kuni viimase ajani Kopli liinidel, Kohtla – Järvelt pärit ja suviti seljakott seljas USA-s juhutöölisena matkav Sillak näib tegelikkuse kõiki aspekte tundvat. Närutatud töömahukatelt pindadelt oli pudenenud press-sütt ja pastellvärvi, samas tundus, et kribukirjas graffitilaadset joonistuslikku ja verbaalse osa oli lisandunud: tööd oleksid otsekui asunud elama kunstnikust sõltumatut “omapäi elu” karmis realiteedis. Esimest korda ei häirinud ka niiskusest kiivakiskunud alused. Laurentsius nagu ei lepiks enam simuleeritud hävinguga, tema tööd on juba nii tegelikkuses kui ka veregrupilt hävinguteel, pahaendeliselt “positiivne” lõpplahendus on käivitunud, countdown alanud.
Näitusel valitseb erilise sensibiliteediga timmitud religioossus, mida on raske ratsionaalselt seletada ja mida ei tasu segi ajada kõiksugu pseudoreligioosse ikonograafilise kitšiga. Kristuse portree füüsilist kohalolekut näitusel polnudki vaja, niikuiniigi on viimatinimetatud Laurentsiuse töö peale EE kalendrikaanele trükkimist massikunstiks degradeerumas.
Näituse soundtrack seevastu on viimase peal, uusklassikalaadne manamine loob vajaliku emotsionaalse fooni. Kokkuvõtte asemel: “The End” on üle aastate Tartus nähtud näitus, mis tegelikult korda läks, finessideni välja.
