The Game “L.A.X.”

Gängsta-räpi ülespaisutatud lootusel võhm väljas.

The Game

“L.A.X.”

(Geffen)

Mis juhtus? Mõned aastad tagasi sattus The Game oma debüüdiga “The Documentary” hiphopi tähelepanu keskpunkti ja kehtestas end California gängsta-traditsiooni väärilise järeltulijana.

Kolmandaks plaadiks on aga tema kuldsete velgedega Impala kummid tühjad mis tühjad, sest kurjakuulutava tänava­eepose asemel (mida lubaks justkui nii plaadikaas, pealkiri kui loonimed) üritatakse meile hinge pugeda sentimentaalsete klaveripalade ja maitsetult üleprodutseeritud soulivokaalidega. Natuke vara hakata memuaare kirjutama. Aimuse sellest, mis oleks võinud olla, annavad ehk “Bulletproof Diaries” koos Raekwoniga ja plaadi lõpulugu, nostalgiline “Letter to the King”, kus astub üles ka Nas. Iga hea loo kohta on siin aga kolm kohatäidet (hullemateks ehk Lil’ Wayne’iga kahasse tehtud “My Life”, “Money” ja... paljud teised tegelikult). “State of Emergency” proovib edutult ellu äratada läänekalda G-Funki ja kokkuvõttes on siin liiga vähe uut, liiga vähe kaasahaaravat ja liiga vähe sellist, mis The Game’i samamoodi oma kaasaegsetest eristaks, kui seda tegi tema karjääri algusaegade muusika.

6