The Pains of Being Pure At Heart “The Pains of Being Pure At Heart”

Anakronistlik indiõpik New Yorgist.

The Pains of Being Pure At Heart

“The Pains of Being Pure At Heart”

(Slumberland)

The Pains of Being Pure at Heart on nagu mingi Tartu indibänd. Pirogov, kevadine Toomemägi ja poolkatkised instrumendid, mille puhul pole kunagi kindel, kas kaasnev müra on taotluslik või mitte.

Muusika on segu kõigest sellest, mida inditundides viimase 25 aasta jooksul õpetatud on – C86, twee, shoegaze, janglepop, Rough Trade, Sarah –, ja kuigi siin ei ole midagi uut, suudab The Pains of Being Pure at ­Heart taaselustada 80ndate lõpu indiaja lapselikult optimistliku kineetilise energiaga, mis nuhib väja ühe hea käigu teise järel ja muudab kogu plaadi maagiliseks. Kõige rohkem meenub ehk „Ecstasy & Wine’i”-aegne My Bloody Valentine, aga punktiirile võite kirjutada ka mõne teise nime. Ehk just seetõttu mõjub plaat nii hästi, et ta on täielik anakronism. Äärtest karvane ja päikeselisse plokimürasse uppunud kidrapopp, mis vaatab lootusrikkalt tulevikku, aga leiab minevikust juba midagi sellist, millele mõeldes vikat südamest läbi käib.

9