The Rasmus “Black Roses”

Death pop, disko, power metal – kas midagi liigatab?

The Rasmus

“Black Roses”

(Playground Music)

Kõlaliselt on The Rasmus paras teflon. Helipilt on paksemast paks, ülearranžeeritud ja selles domineerivad sünteetilised saundid. Aga selle bändi puhul õhulist ­unplug­ged-atmosfääri loota oleks ka naiivsuse tipp.

Muusikaliselt jääb The Rasmuse “death pop” kusagile HIMi ja Bad Boys Blue vahepeale. Mitmest laulust saaks vaid põhja vahetusega täiesti toimiva diskoloo. Aga nii veider kui see ka ei tundu, leiab samas laene Soome sümfoonilise power metal’i (või mis see termin oligi) esitajatelt, nagu Stratovarius või Nightwish.

Tekstiliselt propageerib The Rasmus pehmeid väärtusi – laulude minategelane halab, anub, ärpleb ja palub andestust. Sellel skaalal on kõvem mees see, kes end sügavamalt lõigub. Tõsi, üsna mitu vinti sellele kujutelmale lisab laulja Lauri Ylöse poisikeselik hääl.

Kui tundsite üheski neist kolmest punktist enda hinges midagi liigatamas, on aeg sammud plaadipoodi seada, sest The Rasmus on kõvasti vaeva näinud ning üle mitme-setme aasta taas vormis.

4