The Warlocks “The Mirror Explodes”

(Tee Pee Records);Psühhedeelsed kinganinad paistavad vaevu läbi fuzz-udu.

Nukramaid tõiku mu põhikooli-põlve juures oli asjaolu, et Tõnu Pedaru andis ajalugu minust paar aastat vanematele jõmmidele. Ametnikke ärritava turris soenguga Tõnu ansambel Röövel Ööbik polnud siis ega ole praegu päris minu maitse, kuid ikkagi oleks olnud põnev lasta end õpetada alternatiivskeneski alternatiivse, omast ajast ees tormava traadibändi liidril. Ööbiku toores psühhedeelia mudis, murendas ja mõnes mõttes võimendas hilise Nõukogude Zeitgeist’i absurdsust ja see tundus nii lõpmata cool – sama cool kui The Jesus and Mary Chaini legendaarne laamendamine Rock Summeril.

Los Angelese bänd The Warlocks kannab psühhedeelse roki samasugust murendavat – ja endiselt cool’i – sõnumit tänasel päeval. Undavad-sumisevad fuzz-laviinid ja taju moonutav atmosfäär toovad lähemast ajaloost meelde Bardo Pondi, kõike vatina pehmendav shoegaze-esteetika meie oma Bizarre’i. Eesmärgitu uitamine on The Warlocksi jaoks muutunud omaette eesmärgiks, mistõttu “The Mirror Explodes” pole album igaühele – kindlasti mitte neile, keda seisundimuusika haigutama ajab.

Siiski võiks vähemalt pala “Standing Between the Lovers of Hell” kõrvaga järele proovida: sellest tulvav, lahenduseta jääv pinevus on heaks algusmuusikaks tegusale ööle.

8