Tiit Hennoste “Kommikoer ja pommikoer”
Tegu pole viljaka ajakirjanduseuurija ja kirjanduskäsitleja lasteraamatuga, vaid konspektiivse iseseisvusaegse ajakirjanduse ülevaatega, mis probleemartiklitest kokku pandud. Selles leidub nii omaaegsete konfliktide kirjeldusi ja analüüsi kui ka hulganisti löövaid üldistusi. Kuigi ametilt koolipapa, on Hennoste natuurilt äge polemist, kes esitab probleeme pigem utreeritult kui uniselt ning oli kõva sõnaga mees juba enne seda, kui internetiajastu meid kõiki klähvima õpetas.
Hennoste raamatuke on lugu sellest, kuidas iseseisvunud Eestis sai nõukogude ajakirjandusest ühiskonna valvekoer ehk pommikoer – eks olnud neid pomme 1990ndail ka ülekandmata tähenduses üksjagu. Ja kuidas pommikoerast sai tänaseks kommikoer – interneti kommentaaridest sõltuv kutsuke.
Hennoste käsitluses oli eesti ajakirjanduses kord ka kuldaeg: kuus-seitse aastat sajandivahetuse ümber. Seks ajaks olid välja kujunenud selgelt eristuvad kollane ja valge ajakirjandus ning meedia sai täita nii oma uurivat-juhatavat kui lõbustuslikku funktsiooni. Siis aga tulid ajalehtede võrguväljaanded oma kommisõltuvusega ja pöörasid pildi täitsa segi.
Võidujooks klikkidele on muutnud autori meelest pealkirja võimendamise abil valetamise netis igapäevaseks asjaks. “Internet ja netiavalikkus on muutnud inimese hävitamise väga kergeks ja alandanud inimese ja tema väärikuse hinda kordades. Eesti netikommide maailma erisaavutuseks on aga midagi veel hullemat. Selle nimi on hirmuspiraal,” manab Hennoste (lk 92).
Autor väidab, et mitmel teisel maal on netikommentaarid paigutatud võrgulehes marginaalsesse seisu nagu lugejakirjad paberlehes, meil on aga mindud kommentaaride üleshaipimise teed. Ilmselt tuleneb see soovist müüa võimalikult palju lugejakontakte reklaamiagentuuridele. Eesti lehe lähtekohaks on olnud raha, leiab Hennoste. “Võime rahulikult öelda, et kunagine parteiline sõltuvus on asendunud sõltuvusega reklaamifirmadest. Ja kollektiivsest propagandistist on tihti saanud kollektiivne müügimees” (lk 85).
Siiski pole Hennoste kriitiline mitte ainult meedia vastu, vaid ründab raevukalt ka normeeritud keele kasutamise nõuet. Ajakirjandus pole sattunud nii raskesse seisu siiski mitte niivõrd oma küündimatuse kui ühiskonna muutumise tõttu, mis ähvardab paberlehe kaotada. Kolm võimu suhtlevad lugejatega otse interneti vahendusel ja neljas võim muutub tarbetuks. Uus lugeja ei taha enam info eest maksta ega taju uurivasse ajakirjandusse investeeritud tööd ega selle info väärtust.
