Tiit Palu mitteteater?
Nüüd on teised ajad, suuremad on majad…” laulavad naisterahvad punastes puhvkleitides puiselt puusi nõksutades Endla suurel laval üht kuuekümnendate hitti (Mikronid, “Üks imelik masin”). Sama looga reklaamib televisioonis just nüüd ja praegu oma tulevikutehnoloogiat üks mobiilne firma. Kui need kaks vägivaldselt kokku panna, siis ühe vihje Tiit Palu muusikalavastusele “Mis värvi on vabadus?” muidugi saab. Ja see on – nüüd on teised ajad ja minge oma nostalgiaga metsa. Ja ärge kohe kindlasti seda, mida me teile näitame, tõsiselt võtke. Sest me EI TEE teatrit. Me lahutame meelt. Iseenesest on see muidugi seisukoht. Aga, mõtlen ma, millega Tiit Palu oma mitteteatrit siis ikkagi õigustab?
Lugesin Pärnu Postimehest Palu kommentaari lavastuse sünnile. Nõutus kasvas. Kõik algas soovist teha “Horoskoobi” hittideparaad, aga ajapikku jäid sõelale hoopis teised lood, kuuekümnendate rokipalad. Laulud selged, tuli need kuidagi lavastuseks siduda. Palu tunnistab: “Nii tuligi lugu viimasena ja õnneliku juhusena ka ainuvõimalikuna, kui muusikapalad ja nende lauljad olid juba olemas. “Mõrv hotellis” ilmus 1960. aastate lõpus ning tõi murrangu Eesti kirjandusse. Laulud on täpselt samast ajast ja kannavad samasugust vabanemist rangetest reeglitest. Sama asi oli õhus, selge see. Ka teemad, millest lauldakse ja romaanis räägitakse, on väga lähedased” (11.11.2005).
Valida muusikapalade vahele jäävate “aukude” täiteks Mati Undi romaani ettelugemine ja selle illustreerimine pantomiimiga oli pehmelt öeldes kontseptuaalne möödapanek. Raadiokuuldemängus on ka rohkem emotsioone kui kõlaritest saali jõudvas monotoonses tekstilaviinis. Lavastaja valitud üleolev jumala-positsioon jääb arusaamatuks, tema protest põhjendamatuks ja poolikuks.
Postimehe arvustuses näeb Kivisildnik lavastuses midagi, mida mina ei näe: “Miks mitte harida publikut muusikali vormis, selleks ju riigiteatrid ongi, et kunst edeneks. Kirjaoskamatuse likvideerimisest alustamine on igati loomulik” (Postimees, 13.11.2005). Et nagu pühapildid katedraalide seintel? Vaese mehe piibel? Päris kindlasti ei innustanud nood keskajal talupoegi lugema õppima, vastupidi. Siit muidugi teine tähelepanek – Palu ülbitseb publiku ehk lolli kultuuritarbijaga, kes tuleb teatrisse plaksutama, ja seda talle ka võimaldatakse.
Kui kõrvutada Sirbis ilmunud hommage Mati Undile esietenduse eel ja lavategelikkus, siis näeme skisofreenilist olukorda – teatri seeski pole selge, kas tegu peaks olema “ärapanemise” või “kummardusega”. Kiti Kauri tekst on teravas konfliktis Tiit Palu lavastatud tolmurappimisega 60ndate kultuuripintsakult. Ja kahju on kaduviku teele läinud Undist, kelle panus eesti teatris on pandud võrduma punaste prožektorite, tango ja püssipaugutamisega. Rahva kollektiivne alateadvus juba tänab kommentaariumides “ilusa undiliku tüki” eest. Kurb.
“Mis värvi on vabadus?” on tükk, mis jätab tühjad pihud. Olgu, ütleme siis, et jätab pihud pisut tolmuseks… Parem otsige raamaturiiulist mõni Undi romaan, haarake kallis inimene kaissu, ja lugege üksteisele ette. Plaadi võib ka mängijasse pista, kui tunnete, et miskit puudu jääb.
“Mis värvi on vabadus?”
Dramatiseerija-lavastaja Tiit Palu, kunstnik-lavastaja Silver Vahtre.
Osades Tambet Seling, Ireen Kennik, Helle Kuningas, Carmen Mikiver, Kaili Närep, Katrin Valkna, Ahti Puudersell ja Jüri Vlassov. Musitseerivad Feliks Kütt, Raido Kurri, Karl Laanekask ning
Tauno Aints (Genialistid).
Esietendus 12. novembril Endla teatri suures saalis.
