Tõepoolest kurb lugu
Vägivallata toimunud demokraatliku pöörde hind on tüüpilisel juhul “endiste” kerge pääsemine. Suurt kedagi ei võeta vastutusele, ei paljastata, ei sunnita kahetsema, ei karistata füüsiliselt, materiaalselt, isegi sotsiaalselt mitte. Triumfi hind on tragöödia – endise korra rõhutud ei pruugi oma kannatuste osas ka uuelt õigust saada. Niivõrd-kuivõrd seda õigust teinekord enam saada annakski. Või kui keegi teakski, milline see õieti olema peaks.
Pinocheti võimuletuleku imekombel üle elanud ja kauaks eksiili sunnitud tšiili kirjaniku Ariel Dorfmani hittnäidend “Surm ja tütarlaps” on selle teema käsitlemise õpikunäide. Minimalistlik, skemaatiline lugu kolme osalisega toimub vaevaliselt diktatuuri alt vabanevas, rabedalt optimistlikus, kuid ikka veel väga hirmunud “tundmatus Ladina-Ameerika riigis” (paralleele on nii Tšiili kui Argentiinaga), tormi ja transpordivahendite puudumise tõttu muust maailmast isoleeritud majakeses. Paulina Salas on üks endise süsteemi arvukatest ohvritest, kunagine noor opositsionäär, kelle isiksus on vangistuse ajal kogetu tagajärjel muserdunud, füüsis sandistatud ning kogu edasine eksistents jäädavalt ruineeritud. Toonane kallim ja nüüdne abikaasa Gerardo Escobar, kelle elu Paulina tõenäoliselt oma kannatuste hinnaga päästis, on inimõiguslasest advokaat, kellele üleminekuaeg tõotab tõelist tähelendu – ilmselt seetõttu, et praktikas on ta pigem reaalpoliitik, pehme joone mees, et mitte öelda konformist. Nende abielu püsib süütundel, mida mees end tema heaks ohverdanud naise ees tunneb, ja ambitsioonidel, mida üliintensiivne, aga eneseteostusvõime kaotanud naine mehele projitseerib.
Kui Gerardo ilmub hilisõhtul välja koos äsjakohatud naabrimehe, Schubertit armastav doktor Roberto Mirandaga, otsustab Paulina kohe, et tegu on sellesama sadistliku arstiga, kes assisteeris tookord vanglas tema piinamist ja teda süstemaatiliselt vägistas. Pöördunud jõupositsiooni ära kasutades vangistab ta külalise ning asub talt vägivalla ja tapmisähvardustega ülestunnistust nõudma. Paulinal pole vettpidavaid tõendeid. Miranda eitab kõike meeleheitlikult, kuigi mitte alati päris veenvalt. Vahemehe rolli sunnitud õigluse ja korra hääle Gerardo suutmatus või isegi soovimatus vastasseisu osapooli rahuldavalt lahendada osutab metafoorina õiglase kohtumõistmise võimatusele sellistes küsimustes. Ja kui Paulina raevukalt kulgeva öö lõpetuseks oma elu pärast kartvalt Mirandalt tõesti mingi tunnistuse välja pressib, pole see ikkagi usutavana käsitletav. Lugu tervikuna, nagu sellised ikka, jääbki seega ilma lunastava lõpplahenduseta.
“Surm ja tütarlaps” sobitus 1990. aastate alguses levinud meeleolude tingimustes läänemaailma lavalaudadele nagu rusikas silmaauku. Pandeemilist mõõtu omandavas demokraatlike pöörete jadas kangastus toona ränk, aga heroiline eetiline puhastumisprotsess, mida pidi vististi kroonima üleüldiselt helgem ja õiglasem tulevik. Kolm üleverbaliseeritud intellektuaali suletud ruumis dramaatiliselt inimõiguste üle diskuteerimas oli täpselt see, mida näha taheti. Võibolla on kahju, et näidend Eesti teatrisse nii hilja jõudis – kahtlemata oleks selle, antagu mulle andeks, odavalt sensatsionistlik aspekt toona värskemalt mõjunud ja teinud sellest menutüki vähemalt paariks hooajaks. Võibolla aga on isegi parem, et siin nähakse seda muutunud ajas, mil igasugused puhastumise-teemalised illusioonid peaksid terve mõistuse ja avatud maailmanägemusega indiviididel ammu üle läinud olema. Tundub, et nüüdses kontekstis ilmutab Dorfmani kammerlik, ebakonkreetne kättemaksufantaasia teistmoodi ja suuremat traagikat – seda, kui tülgastav on see, et tänapäeva maailmas elavad inimesed lasevad end teatrisaalis vapustada mugavalt abstraheeritud, parajasse kaugusesse asetatud foonil serveeritavatest põgusatest ja mitte just sensuaalsusevabadest piinamisepisoodide kirjeldustest. Olgu, väärastunult intiimne suhtlustasand kunagise ohvri ja piinaja vahel, mida Dorfman efektselt esitleb, on ju huviväärt küll, aga sellest näidendist siin ja praegu sügava elamuse saamine oleks peaaegu amoraalne. Igale vaimustunule kuluks ära korralik kõrvakiil ja paar tundi ajaviitmist koos sellega, mida Google annab kasvõi Zahra Kazemi või Maher Arari nimede kohta, Põhja-Koreast ma ei räägigi. Pluss teraapilist mõtisklemist paradoksi teemal, miks on meediaajastu inimesel ükskõik kui kohutavat tõde nii kohutavalt lihtne ignoreerida seda enam, mida enam seda avalikustatakse.
Seega, kuna asjad mulle praegu nii paistavad, on mul tegelikult raske seisukohta võtta, kas Dorfmani sõnaohter näidend ongi nii kasutult moraliseeriv ja ärritavalt, ebaeetiliselt tõelisusest distantseeritud, kui mulle saalis tundus, või peaksin ma just selliste emotsioonide tekkimist käsitlema autori kordamineku ja geniaalsuse tunnistusena. Samuti ei saa ma selles kontekstis öelda, kas asjaolu, et Mati Undi realismipretensioonideta lavastus mulle ei meeldinud, on hea või halb. Imelik on näha sama materjali, millest Roman Polanski tegi paari terase täiendusega hiilgavalt pingestatud ängipõneviku, kulgemas nii lohisevalt ja hüplikult, rõhumas sedastatud olukorra ekstreemsuses kohatult mõjuvale olmekoomikale ja garneeritud arvukate maneristlike ja eksitavate taustadetailidega. Nõnda taandus Dorfmani draama kandev küsimus, kas Mait Malmsteni kehastatud virvendav ja libe Roberto Miranda on kunagine sadistlik piinaja või mitte, sujuvalt küsimuseks, kas vapral Harriet Toomperel ikka on selle lehviva punase ürbi all teine paar aluspükse või mitte. Kuid ehk osutab see kõik hoopis lavastaja peenenenud groteskitunnetusele, mille kaudu vahendatakse hillitsetult iroonilist sotsiaalset kommentaari?
Ehkki ka siis, kui see nii on, ei saa väita, et tulemust oleks suurem nauding vaadata.
