Toidublog: Vahur Afanasjev

Vahur Afanasjev (31) on ­kirjanik, muusik ja filmimees, kelle sulest on ilmunud arvukalt raamatuid. Nüüd ka omaelulooline “Minu Brüssel”. Selles jutustab ajakirjaniku, meediaanalüütiku, loovkirjutaja ja suhtekorraldajana töötanud Afanasjev, kuidas ta proovis euroametnikuks saada, kuid haledalt läbi kukkus.

Toit

Lühikeste kurkide kilohind Tallinna Keskturul langes ühe euroni. Toppisime kolmeliitrise purgi kurke, küüslauku, tilli, vett ja soola täis. Järgmisel päeval – nirvaana, eriti koos naisukese tehtud leivaga.

---

Aine

N,N-dietüül-m-tolüamiid ehk DEET. Toimiv sääsetõrjevahend sisaldab seda mürki vähemalt 40%, lahjema kraami peale pole mõtet raha raisata.

---

Koht

Ummiku vältimiseks keerasime ­Peterburi maanteelt enne Maardut mere poole ning avastasime Ülgase fosforiidikarjääri ulmelise maastiku. Enam pole tarvis kaugele lennata, et näha püramiidi, kanjonit ja kuristikku.

---

Tarkvara

Veebipõhine tööaja mõõtmise süsteem Toggl.com (toggl ilma e-ta) paljastab armutult, kui vähe reaalseid töötunde võib mahutada kontoris veedetud päev. Hea tööandja hindab töötajat tulemuste, mitte kella järgi. Soovitan kaaluda kolmekuulise suvepuhkuse rakendamist.

---

Raamat

Anna Reidi “Šamaani rüü” räägib, kuidas põlisrahvad Siberis ellu jäävad; Mare ­Sabolotny “Peaaegu inimene” räägib, kuidas vastu tahtmist isemajandavaks hakanud teismeline Tallinnas ellu jääb. Mõlema autori lugemine meenutas, et mõned naised siiski oskavad usutavalt ja okultismivabalt kirjutada.

---

Film

Vaatasin üle Jean Cocteau “Orphée”. See, kuidas kummikindad peaosatäitja Jean Marais’ kätte lupsatasid, oli tõesti tore. Paar päeva hiljem nägin seriaali “Seitseteist kevadist hetke” esimest osa. Minut aega sõnatult metsas jõlkudes ütles Vjatšeslav Tihhonov rohkem kui kogu Prantsuse avangard kokku.