Briti huumor

Minu lemmikud on briti komöödiaseriaalid – “Peep Show”, “Black Books”, “Black Adder”, “The Office”, “Extras”, “Monty Python”, “Fawlty Towers”. Samuti inglise stand-up-koomikute etteasted, eelistatult muidugi live’is, aga olude sunnil ka Youtube’ist vaadatuna.

Soundtrack’id

Seoses filmimuusika saatega, mida sügisest Raadio 2s tegema hakkasin, olen kuulanud palju soundtrack’e, avastanud geniaalseid filmiheliloojaid ja vaadanud filme, kus muusika on kõnekam kui film ise. Minu arvutisse on laekunud klassikat – “A Hard Day’s Night”, “Saturday Night Fever”, “Purple Rain”, ja ka uuemat kraami, nagu filmide “Drive”, “Intouchables”, “Perfect Sense” soundtrack’id.

Koht

Thamesi-äärne. Minu jaoks ainus koht selles ilusas ja suursuguses linnas, kus mu hing puhkab ja mõtted vaikivad. Püüan seal käia korra aastas.

Raamat

Sel sügisel on mind taas leidnud kaks võrratut kirjanikku: Mati Unt ja Tõnu Õnnepalu. Eesti kirjanike raamatuid lugedes võid olla kindel, et midagi pole tõlkes kaduma läinud, kõik on absoluutselt tekstitruu. Teiseks on rõõm, mis kaasneb hästi kirjutatud eesti kirjaniku raamatu lugemisega, kordades suurem kui tõlkeraamatu puhul. Minu kui tulise kassiarmastaja jaoks oli tõeline kvaliteetaeg lugeda paralleelselt Õnnepalu värskeimat teost “Mandala” ning Undi klassikat “Hüvasti, kollane kass”. Ma olen õnnelik ja uhke, et mul on raamaturiiulis kõik Mati Undi ja Tõnu Õnnepalu teosed.

Maailmalõpp

Märke sellest on filmides, ajakirjanduses, laulusõnades, minu unenägudes. Mul on tunne, et me elame praegu väga suurte muutuste ajal, nii et tasub hoida meeled ärksad ja püüda seda kõike märgata.