Berliin
Elasin paar viimast kuud Berliinis, saksa keelt aga selgeks ei saanud, sest seal oli rohkem eestlasi kui Tallinnas. Sellegipoolest soovitan Saksamaa pealinna ingliskeelsete keskkondade asemel. Berliini Filharmoonikuid kuulates või teatris HAU tantsulavastusi vaadates või Hamburger Bahnhofis tänapäeva kunsti silmitsedes ei ole keel peamine ja keskkooli saksa keelega saab enam-vähem hakkama. Lisaks mainitutele lähevad elamuste alla veel Tallinnaga võrreldes aeglasem elutempo(!) ning madalamad hinnad(?).

Naljakad kursavennad
Koju jõudes nägin videot Linnateatri sünnipäevast. Isegi ekraani vahendusel tekkis naerukrambiga segatuna teatav kohkumus, kui lavale ilmus Priit Piusi parodeeritav Mihkel Raud. Selles oli midagi nii õõvastav-täpset, et võttis hetkeks naljaisu. Ja ega Märt Piusi Juhan Ulfsak või Priit Strandbergi Tõnu Trubetsky kehvemad polnud. Kui siia lisada vendade Kalmetite ja Kaspar Velbergi püstijalaetteasted Kinoteatris, siis tekib uhke tunne küll. Varsti on sellidel lõpetamine ka — sügisest otsige meistreid teatritest. Naer on hea ravim masenduse vastu.

Depressioon
Naljakas on see, et kirjutasin näidendi “Keti lõpp” eelmisel sügisel. Tundub, et põhjust olnuks tegelikult hoopis sel aastal, kui kett hakkaski murenema ja järgemööda oli hästi paljudel hästi halb olla. Minu tutvusringkonnas on süüdlaseks peetud nii maailmalõpuaimdust — muide, Berliinis on deodorandil Axe selleteemaline reklaamikampaania, maailmalõpudeodorant, miks mitte, parem ikka, kui higiste kaenlaalustega minna — kui ka näiteks Lars von Trieri filmi “Melanhoolia”. Kokkuvõttes vist vahet ei olegi, kes on süüdi. Varsti tuleb kevad.