ANTS ORAS KASSIGA: Asetades põhirõhu musikaalsusele, kõlavad tema tõlked vahel kui lindude keel. REPRO

----------------

 Anne Lange
"Ants Oras"

Eesti kirjanikke. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 2005. 493 lk.

-------------------

Meie 20. sajandi kultuuriloos on kogunisti kolm silmapaistva rahvusvahelise haarde ja tähendusega kirjandusteaduse meest: Ants Oras, Aleksander Aspel ja Ivar Ivask. Esimene oli inglise, teine prantsuse ja kolmas austria ning hispaaniakeelse kirjanduse asjatundja. Kõik kolm osalesid aktiivselt eesti kirjandus- ja vaimuelus. Kõik kolm eelistasid uurida luulet. Kõik kolm emigreerusid pärast Eesti okupeerimist USAsse ja tegid suurema osa oma elutööst seal. Esimene oli Florida, teine Iowa ja kolmas Oklahoma ülikooli professor.

Nüüd on üks neist, vanim sellest kõrguvast kolmikust, professor Ants Oras (1900–1982) oma väärtustava monograafia saanud. Inglise filoloog ja tõlkija Anne Lange on võtnud tänuväärselt ette oma eriala suure kolleegi elutöö jäädvustamise ja teinud seda Ants Orase vääriliselt: mastaapselt ja samas põhjalikult.

Ants Orase mitmekülgne teadlase, kriitiku ja tõlkija töö väärib vähemalt 500-leheküljelist ülevaatlikku ja kokkuvõtlikku teost. Oleme varem näinud Ants Orast eeskätt 1930. aastate Eesti juhtiva kirjanduskriitikuna, kes sisuliselt kehtestas toonase arbujate klassikalise kirjanduskaanoni: üleva ja võitleva luule peajoone. Oleme nautinud Ants Orase esseistikat, mis kujunes omal ajal alati päevasündmuseks, ent kestis ometi üle aja.

Anne Lange teos tuletab meelde, et me ei võlgne Ants Orasele mitte ainult kirjanduslike sihtide seadmise, vaid ka demokraatia sügavaima olemuse avamise tema 1930. aastate esseeloomingus.

Oleme nautinud Ants Orase rikkalikku, eesti keele tipptasemel tõlkeloomingut Vergiliusest Shakespeare’i ja Goetheni. Ent ikkagi, see kõik on olnud vaid osa tema vaimutööst. Vähem oleme teadnud tema teadustööst inglise kirjanduse alal, pea üldse mitte tema poliitilisest, sh ka luuretegevusest lääneliitlaste poolel N Liidu vastu.

Samuti on uus andmestik Ants Orase rollist Eesti PEN-klubi asutamisel, sest just tema nägi ja tegi oma elus kõik, et eesti kultuur kuuluks maailmakultuuri ka sel tumedal poolsajandil, kui Eesti oli okupeeritud.

Anne Lange monograafia valgustab mitmeid vähemtuntud hämaralasid Ants Orase tegevuses, kasutades lisaks Eesti mitmetele arhiividele Soome (Helsingi ja Turu) ning USA (Yale’i ja Florida ülikoolide) arhiive. Uurija on läbi töötanud Ants Orase rikkaliku kirjavahetuse ning avab peatükis "Luulele elatud elu" ilmekalt eesti kõigi aegade vaieldamatu tipptõlkija professionaalsed arusaamad ja eeskätt luuletõlkimise põhimõtted.

Monograafia annab põhjaliku ülevaate Ants Orase panusest Percy Bysshe Shelley, John Miltoni ja inglise renessanssluule uurimisse ja tõlgendamisse, avades tema uurimismeetodeid ja allikaid.

Ent samal ajal tõlgib ja arvustab inglise kirjanduse professor Ants Oras ka paguluses eesti kirjandust ning kirjutab esimese tervikliku uurimuse Marie Underi luulest, mis ilmus lühimonograafiana eesti keeles Lundis 1963 ja inglise keeles New Yorgis 1975. Tutvumine Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiviga Eesti Kultuuriloolises Arhiivis Tartus võinuks autorile avada Orase Underi-uurimuse paguluskultuurilisi poleemilisi taustu ehk veelgi sügavamalt.

Sümpaatne on uurija otsus pühendada Ants Orase elutöö ülevaates eraldi peatükk ka tema elu- ja saatusekaaslasele Livia Orasele (neiuna Lüüs), kellega Ants Oras abiellus 1931.

Livia Oras katkestas pärast abiellumist oma kirjandusajaloo õpingud Tartu ülikoolis ja pühendas kogu oma elu abikaasa abistamisele, sisuliselt töötades kogu elu professor Ants Orase erasekretärina. Ent ta on ka tõlkinud inglise keelest esimese eestikeelse moodsa kunsti kohta käiva eriteose "Moodne kunst" 1933 ning ilukirjandust. Katrin Jakobi nime all on tema sulest ilmunud novellikogu "Suvekodumaa" 1975, mis on pühendatud Ants Orasele. Aleksander Aspel on Orase kodu nimetanud just Livia Orase genereeritud "diskreetsete muusade" asupaigaks.

Anne Lange monograafia veenab meid, et Ants Oras oli silmapaistev "kultuuristrateeg, kelle tõlkemeetod ja tekstivalik on sõltunud kultuurilistest ja poliitilistest teguritest". Teos annab hea ülevaate nii neist teguritest kui ka neist johtunud vaimuvõitlustest. Autor rõhutab, et Orase 1920.–1930. aastate tõlked inglise või prantsuse keelest olid mõeldud murdma Eestis valitsenud saksa ja vene keele hegemooniat ja demokratiseerima eesti kultuurikontakte. Täna teame, et see töö läks korda.

Anne Lange ei pigista silma kinni Ants Orase tõlkepoeetika raskepärasuse ega stilistilise võõruse ees. Ta julgeb otse välja öelda, et esteetiliste valikute poolest ei olnud Ants Oras demokraat ega arvestanud nn rahvaesteetikaga. "Eesti keele registriampluaa laiendamiseks tõlgib Oras vahel just nagu eikellegi keelde, teades ise päris kindlasti, et riskib," kirjutab Lange.

Samas ei jäeta Ants Orast siin sugugi kõrguma hermeetilisse elevandiluutorni, sest seal ta ei elanud, kuigi võinuks. Just rikkalik kirjavahetuste tsiteerimine loob isikliku ja kohati isegi intiimse sissevaate selle vaimurikka mehe ellu ja isikupilti.

Koos "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Ants Orase kahe "Luulekooli" köitega ja Anne Lange õnnestunud monograafiaga "Ants Oras" oleme täitnud oma põlvkonna auvõla eesti kultuuri suure rahvusvahelise mehe ees.

Ants Oras

1900–1982

Kirjandusteadlane, kriitik, tõlkija.

Teaduskraadid Tartu Ülikoolis 1923 ja Oxfordi Ülikoolis 1928.

Õppejõu- ning professoritöö Tartu, Helsingi, Cambridge’i, Oxfordi ja Florida ülikoolides.

EÜS Veljesto asutajaliige.

Eesti PEN-klubi asutajaliige.

1943–1945 Stockholmi Inglise saatkonna teenistuses.

Teosed

* Uurimus "The critical ideas of T. S. Eliot", Tartu, 1932.

* Sõnaraamat "Estnisk-svensk ordbok" koos Edvin Lagmaniga, Stockholm, 1945 ja 1971.

* Poliitiline memuaarteos "Baltic Eclipse", London, 1948, täiendatud soomekeelne "Viron kohtalonvuodet", Jyväskylä, 1958, sama eesti keeles "Eesti saatuslikud aastad 1939–1944", Tallinn, 2002, tõlgitud ka rootsi, norra ja islandi keelde.

* Esseedekogu "Laiemasse ringi", Stockholm, 1961.

* Monograafia "Marie Under", Lund, 1963, "Marie Under and estonian poetry", New York, 1975.

* Uurimus "Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming: kriitiline etüüd", Tartu, 1997.

* Artiklitekogu "Luulekool I", Tartu, 2003, "Luulekool II", Tartu, 2004.

Tõlked eesti keelde

Twain, Shaw, Molière, Poe, Puškin, Heine, Thackeray, Fröding, Shelley, Goethe "Faust", Vergiliuse "Bucolica" ja "Aeneis", peaaegu kogu Shakespeare’i looming jt.

Tõlkinud eesti luulet inglise ja saksa keelde.

Lindude keeles

Oras oli oma tõlgetega eesti klassikalise luulestiili loojaid. Julgen koguni arvata, et ilma tema tõlgeteta poleks Alver, Sang, Grünthal, Kross jt olnud niisugused, nagu nad olid. Tõlgetega on aga see häda, et need kipuvad vananema. Ometigi on Ants Orase tõlgitud Byroni "Don Juani" katked, Shelley ja Frödingi luulekogud ning Gautier’ ja Mannineni üksikluuletused tänini ületamata.

1920ndatel, kui Oras luule tõlkimist alustas, kestis veel eesti kirjakeele kobrutamise aeg. Aaviku hullud mõtted ei olnud veel settinud. See teeb Orase varasemad tõlked kuidagi eksootiliseks. Orasel oli ka tänase kõrva jaoks omapärane stiilitaju. Ta kurtis Sangale, et tõsises kontekstis ei tohiks tarvitada sõna "tirima", kuid ise tõlkis näiteks Goethe luules fraasi "Nebel schleichen" kui "udu loivab".

Orase tõlgetes on põhirõhk musikaalsusel, nii et kohati kõlavad need kui lindude keel.

Märt Väljataga