Tõnu Kaalepi mälestused tundidest DVDde seltsis
Depeche Mode “Devotional. A Performance Filmed by Anton Corbijn” (Mute)
Mis siin peal on? Depeche Mode’i ühe kõrghetke, 1993. aasta tuuri filmikajastus, salvestatud Barcelona ja Frankfurdi esinemistel. Rafineeritud lihtsus. Warholist, Boschist ning Gilbertist&George’ist mõjustatud minimalistlik, kuid luksuslik varjuteater, mida on omakorda jäädvustatud isikupäraselt. Moefoto ja maalikunsti kohtumine kirikus. Ängi ja ülevuse hiilgav portreteerimine.
On ka hea: Kõik, mida Corbijn teeb, on minu arust hea, DVD portreteerib teda kui fotograafi, filmirežissööri, lavakujundajat ja graafilist disainerit vähemalt sama palju kui bändi ennast.
Ekstrainfo: Eraldi võib vaadata lavashow taustaprojektsioone, kuut muusikavideot, MTV dokfilmi, kahe tuuri buklette ja Anton Corbijni monoloogi, kus ta 11 aastat hiljem tõdeb, et pole siin häbeneda midagi.
Hinne: 8
Peter Gabriel “Play. The Videos” (Real World)
Mis siin peal on? Kõik Peter Gabrieli soolohitid, aga tähtsam veel, et oluline tükk muusikavideo ajalugu, peaosades Gabrieli enda kõrval ka antud ala staarrezhissöörid Stephen Johnson, John Downer, Sean Penn, Godley&Crème, Matt Mahurin. Kõik muusikavideo tüübid on esindatud, kulminatsiooniks Johnsoni lavastatud hiigelkeerulisi eri stiilides animatsioone ja reaalkeskkondi ühendavad “Big Time”, “Steam” või “Sledgehammer” ja sellise pompöösse, Hollywoodi muusikalide visuaali high-tech-paroodia vaiksed ja hämarad vastandid, näiteks Mahurini “Red Rain” ja “Mercy Street”. Kogu valik illustreerib Gabrieli nihkumist popformaatide serva suunas nii pildis kui helis, siiski mainstreamist lõplikult välja jõudmata.
On ka hea: mõnede vanade lugude režissöör York Tillyeri juhtimisel uuendatud videod, kus omaaegset lihtsavõitu pilti on miksitud muude filmide, arhiivimaterjali, Gabrieli lapsepõlvest pärist 8mm kodufilmide ja videokunstiga (näiteks eelmisel Veneetsia biennaalil Iisraeli esindanud Michal Rovneri töödega).
Ekstrainfo: Kõigil lugudel sissejuhatused, paar lisapala ja eri tuuride reklaamklippe. Lisaks võimalus programmeerida ise endale DVD lugudest playliste.
Hinne: 10
Phil Collins “Finally… The First Farewell Tour” (Warner)
Mis siin peal on? Irooniavõimalusega pealkirjale vaatamata tõepoolest Collinsi viimase tuuri kontsert Pariisis. Kõrvakuulmise halvenemise tõttu erru minev staar astub üles suures hallis juubeldava, põhiliselt varasemas keskeas publiku ees.
Ma olen kuulajana temast kuidagi väsinud. Aga midagi temas siiski on, kasvõi isiksuse ebastaarilik, vähemanipuleeritud lihtsus. Collins kuulub põlvkonda, kelle staaristaatuses on veel tema enda tööd. Kas te kujutaks ette sellise välise imagoga laiatarbe-kuulsust paarikümne aasta pärast? Mina mitte.
Minu arust on Collinsi depresiivsemas tujus sündinud laulud paremad, kui lamedavõitu, lõbusamad ja kiiremas tempos asjad. Mõtlen oma lemmik-collinsilaulu, “In The Air Tonight” jääb ka 20 aastat hiljem ja kontsertversioonis grandioosselt õõvastavaks; vähemalt kui teleka ees silmad sulgeda.
On ka hea: Peaaegu kõigist lugudest on ka originaalvideod, nii et see topelt-DVD on kahe hitikogumiku variandi eest korraga.
Ekstrainfo: lisaks veel fotosid, dokumentaalfilm tuurist, kodukootud naljafilm, kus parkimis- või töökaitseinspektoriks kehastunud Collins küsitleb karmil toonil tuurimeeskonda ja püüab pääseda “Bill” Collinsi enda jutule. Ta on päris hea näitleja. Üllatusena mängib Collinsi bigbänd Montreux’ festivalil väga suurte staaride osavõtul ja vana jazzprodutsendi Arif Mardini dirigeerimisel standardi “Pick Up The Pieces”. Bassimees Leland Sklari vööni habe garanteerib noorimate vaatajate hüüded “Jõulukas!”
Hinne: 6
Jimmy Page & Robert Plant “No Quarter. Unledded” (Warner)
Mis siin peal on? Põhimõtteliselt juba tuntud muusikafilm Page’i ja Planti 1995. aasta koostööprojektist. Vanad Zepi lood piprasema etno-kastmega kui varem, kaastegevaks Egiptuse keelpilliorkester Hossam Ramzy juhatusel, Londoni Metropolitan Orchestra, angloindia diiva Najma Akhtar ja taustabänd. Mehed otsivad iseenda varasemast materjalist alternatiivseid teid, juuri, vahel isegi araablast sinus eneses.
On ka hea: Marokos filmitud lõigud, kus musitseeritakse tänaval koos kohalikega. Võibolla on see siiski rohkem lavastus, kuid mängijate vahel tundub olevat mingit tõelist keemiat ilma kultuuriimperialismita.
Ekstrainfo: Intervjuu, välivõtted Marokost ja 2 lisalugu, neist “Black Dog” didgeridoodega!.
Hinne: 7
