Liis Kolle lavastajadebüüdist Estonias jäi mulje nagu koogi söömisest, mis oma välimusega isu ei ärata, väliskihi all on hulk põhjendamatult kokku segatud aineid ja mõnest kihist saab üllatava maitseelamuse. Lihtsalt head meelelahutust ja kunstinaudingut otsima tulnud publikuliikmena oleksin võib-olla esimese veerandtunni ajal „Sinjoor Bruschinost“ loobunud, sest orkestri avamängu aeg tundus olevat jõuga „täis lavastatud“ ja lugu ei läinud tükk aega käima. Algul ei saand vedama, siis jäi vedamise peale pidama.

Saaliruumi kulla ja (vist teadlikult, mitte olude sunnil) prosta, aga kitšiga pikitud lavakujunduse kooslusega harjumine võttis aega. Pealegi, kui luksust imiteerivas ooperikeskkonnas esineb vokaalis hakkamasaamatust või äpardusi, on saalis ebamugav; kui sama toimub „moodsalt“ proosalises ja meelega lipp-lipi-peal lavaruumis, tekib pakiline soov midagi puhtaks pesta või üldse tühja ruumi minna. Eriti siis, kui ka orkestris kisub väga rabedaks ja helimustus lendab mööda saali ringi. Seda oli esietendusel omajagu.

Lugu esitati eesti keeles ja oli kahju, et ligi poolest tekstist ei olnud võimalik aru saada. Süžee on iseenesest lihtlabane – keegi esineb kellegi pojana, et soovitud naisega abielluda – ja loo vürtsid seisnevad eelkõige dialoogis. Päris vett vedama läksid Rossini firmamärgid, kiirkõnelised ansamblid, mis vabas osavas esituses on ooperi kõige nauditavamad lõigud. „Bruschino“ meeslauljaid ootab ees hulk kannatust nõudvaid harjutustunde, enne kui neist ansamblitest saavad täiskiirusel koomikat saali pilduvad ja mõnusalt välja joonistuvate karakteritega stseenid.

Nii mõnigi vaimukalt mõjuda võinud hetk lavastuses jäi diktsiooniprobleemi tõttu poolsündimata. Aga meelde jäi mitu „aga miks ka mitte“-leidu. Miks mitte parodeerida Rossini ooperis Salome seitsme loori tantsu koos prohveti pea ulatamisega, kui naispeategelasel Sofial (Angelika Mikk) on vaja ümber sõrme keerata oma vale-äi (Olari Viikholm). Ja miks mitte kompott eesti rahvariietes inimesi kujutavast pildist, hellebardist ja hõbedasest töömehekostüümist. Ja las siis maadleb keegi meeskodanik Rossini muusika saatel punase nahkkotiga, öeldes ooperi teksti sisse „ai“ ja lisades nahkkoti maha prantsatamisega orkestrisse ühe löökpilli.

Kõige atraktiivsemaks oli „Bruschinos“ lavastatud ja kujundatud Aare Saal Sofia isa Gaudenzio osas: hüpertotter diskotants, pikk parukas, päikeseprillid ja pikka mõõdulinti nõudev vööümbermõõt. Piisavalt napakas kombinatsioon koomilise ooperi jaoks.

Mida öelda rahvusooperis debüteerinud Liis Kolle kohta? Muidu ütleks, et noor lavastaja, arenemisaega ja liikumisruumi on, aga kas pole äkki mitmed ukse peas juba lukku pandud?