Blondiinid: Eve Kivi (pildil), Ada Lundver ja teised Baltikumi näitlejannad sobisid hästi vene propagandafilmidesse pisirolle tegema.

II maailmasõja lõpu aastapäeval, 9. mail esilinastub uus Eesti-Läti dokumentaalfilm “Fritsud ja blondiinid” (režissöör Arbo Tammiksaar, toimetaja Andrei Hvostov, produtsent Jaak Kilmi). Film uurib nende balti näitlejate saatust, kel õnnestus nõukogude filmitööstuses kurje saksa sõjardeid kehastades oma anne rublade vastu vahetada. II maailmasõja lõpu aastapäeval, 9. mail esilinastub uus Eesti-Läti dokumentaalfilm “Fritsud ja blondiinid” (režissöör Arbo Tammiksaar, toimetaja Andrei Hvostov, produtsent Jaak Kilmi). Film uurib nende balti näitlejate saatust, kel õnnestus nõukogude filmitööstuses kurje saksa sõjardeid kehastades oma anne rublade vastu vahetada.

Aleksander Špagin esitate värskes filmis sellele fenomenile väga veenva põhjenduse.

Nõukogude inimesele tundusid Baltimaad 1950ndatel-60ndatel ebanõukoguliku ruumina.

Nõukogude rahvas sammus ju kommunismi, täpsemalt inimnäolise sotsialismi suunas, Baltimaades nähti aga midagi arusaamatut, seega ohtlikku, isegi hirmutavat.

Nõnda tajuti ka balti näitlejaid võõrastena. Ja rahvale ebameeldivaid tegelasi võeti loomulikult mängima balti näitlejad. Muide esimene, kes nõukogude kinos tööd sai, oli Ants Eskola. Ja tema mängiski ainult lurjuseid, eranditult. Mitte ainult fritse, vaid ka vene lurjuseid!

1960ndate keskel, Hruštšovi sula aegu, toimus aga omapärane ­jagunemine. Võimud tegelesid kommunismi ehitamisega edasi, aga inimesi hakkas muu elu huvitama. Brežnevi tulekuga sai see aeg muidugi ümber. Ja huvitaval kombel muutusid Baltimaad stagnatsiooni ja vaimse surutise tingimustes võõrast ja ebameeldivast millekski prestiižseks.

Nõukogude inimene tajus Baltimaid nüüd välismaana, kus sai end tunda eurooplasena. 1970ndatel oli balti näitleja kaasamine nõukogude filmi prestiižne. See näitas, et film on intellektuaalne, milleski ideoloogiavastane, et kusagil kellegi taskus on peidus rusikas. Sageli said balti näitlejad siis hoopis venelaste rolle, mis oli just märk sellest, et autorite taotlus on saavutada midagi enamat. Traditsioon balti näitlejaid natsirollides kasutada muidugi säilis.

Kas leidub nõukogude filmi II maailmasõjast, mis ei oleks propagandistliku sisuga?

Propaganda oli siiski igal pool ja sakslased olid alati halvad. Erand on vaid “17 kevadist hetke”, milles ei kujutata sakslasi mitte ainult tarkadena – selliseid kohtame ka juba sõja ajal filmitud lugudes –, aga “17 kevadises hetkes” on sakslased veel ka inimlikud, täiesti normaalsed tegelased.

Tavaliselt rääkisid sakslased ekraanil teravalt külma intonatsiooniga ja kõndisid, nagu oleks arssinapuu alla neelanud.

“17 kevadise hetke” järel tajus aga iga nõukogude inimene end Stirlizina. Elas see tegelane ju nõukogude standardite järgi. Seega iga ülemus tundus pärast seda filmi saksa ohvitserina, ja siis veel see pidev dialoogia ümberringi – räägid üht, mõtled teist, teed kolmandat – kõik tundsid end Stirlizina. Ning Müller ja Schellenberg tekitasid vaatajas inimlikku sümpaatiat.

Pärast seda seriaali vändati sarnaseid veelgi, aga teistes olid sakslased ikka külmad ja jäised. Tollane ideoloogiamasin mitte lihtsalt ei töötanud, vaid oli kunstnikel alateadvuses.

Mis siis sundis natse nüridena kujutama, kas tsensuur või enesetsensuur?

Enesetsensuur kahtlemata. Sõda oli ju muudetud religiooniks. Ja religioosse kurja kehastuseks olid sakslased. Neid nähti maksimaalselt ebainimlike võõrastena, kes üritavad iga hinnaga hävitada vene alget. Filmis “Inimese saatus” on kujukas stseen, kus peategelane loobub toidust, viidates vene kombele, et pärast kolmandat pitsi peale ei võeta – ehe kinnitus sellest, et vene inimest ei murra, kuidas ka ei proovi.

  Ega sellises natsid e kujutamises pole süüdi tsensuur, vaid üldine kollektiivne teadvus, mis lõi müüdi ning töötas selle heaks. Ainult suured kunstnikud suudavad müüdist välja murda. Pärast “17 kevadist hetke” pole keegi julgenud.

Too film valmis ometi Brežnevi kuldajal?

See on tõesti huvitav, kuidas 1970ndate algul, sel õudsel ajal, kui sula oli läbi ja valitses teadmatus, kuidas edasi, suutis võim sellise filmi vastu võtta.

Film oli isegi riigipreemiale esitatud, aga jäi autasust ilma, sest seda pigem sõimati kui kiideti.

Kriitikuid, isegi liberaale, ajas see teos närvi. Autoril oli aga suur tõmme tõe poole, ta ei suutnud teha üheplaanilist kino.

Kuidas neid filme tänapäeval vaadatakse, muigega?

Vaataja võttis neid siis tõsiselt ja võtab ka nüüd. Praegu jooksevad sedalaadi filmid kanalitel, mis on suunatud nõukogude vaatajale. See on tõsine ühisteadvus, seal sõja üle nalja ei tehta.

Need vähesed filmid, milles seda üritati, said kriitikutelt nii peksa, et selliste filmide väntamine jäi soiku. Müüdid on nagu pärimused, tõsised. Isegi 1970ndate-80ndate žanrikino – nii rahvaeeposed, melodraamad kui seiklusfilmid, kõik nad on tõsised. Ja reeglina müütilistel teemadel, nagu müüt revolutsioonist, müüt kollektiviseerimisest.

Tänapäeva vaatajale süstivad kõik need filmid eelkõige nostalgiatunnet. Vene inimene vaatab tagasi Brežnevi aega suure nostalgiaga ja loodab siiralt sellesse aega kunagi naasta. Vene inimene keeldub vastu võtmast tänast reaalsust.

Lugesin just üht arvamusuuringut, millest selgus, et 70 protsenti vene inimesi peab Stalinit suureks inimeseks. Kui hoolimata aastatepikkusest laialdasest Stalini tegude avalikustamisest ja paljastamisest see müüt elab, siis müüt, mis puudutab Suurt Isamaasõda, ei saa olla ju karvavõrdki muutunud. Muigega vaatab selliseid filme vaid intelligents.

Muide, sattusin kord USAs Nõukogude kino retrospektiivile, mis oli adresseeritud ameerika sovetoloogidele ja slavistidele. Saalitäis ameeriklasi möirgas naerust, nad nägid neis sõjafilmides groteskseid komöödiaid. Tabasin end siis mõttelt, et sellist reaktsiooni ei oodanud isegi mina. Ameeriklased on teisest reaalsusest, neile on see muidugi lõbus.

Seega on meil terved põlvkonnad, kellele fašisti kuju ongi õpitud filmidest? On frits siis balti näitleja nägu?

Õnneks pole fašist mitte balti näitleja nägu, vaid tegelane “17 kevadisest hetkest”, sest hoopis sellest filmist levisid anekdoodid rahvasse. Ja “17 kevadises hetkes” ei olnud balti näitlejaid. Filmid, kus fašiste mängisid balti näitlejad, on kunstiliselt nii nõrgad, et nad ei sööbi rahva mällu. Neid küll treiti kohutaval hulgal, aga kui lavastajatel õnnestus teha autorikino, ei võetud sakslaste rolli mitte balti näitlejaid, vaid oma tuttavaid, kellega saaks täpsemalt töötada. Balti näitlejad läksid asja ette, kui vändati “käsitöökino”.

Selline mõiste tuli kasutusele 1970ndatel, kui kriitikud liigitasid filme kunstiliseks ja käsi­töökinoks. Siis käis pidev vaidlus, et kes on kunstnik, kes käsitööline.