Piret Voolaid ja Kalle Voolaid uurisid spordikommentaatorite poolt otse-eetris välja hõigatud „pärleid“, mis moodustavad tõelise rahvahuumori kullavaramu.

Nüüdisaegne tippsport on paisunud sedavõrd suureks, et pakub tööd ja leiba arvukate elukutsete esindajatele. Suures spordis liigub suur raha ja möllavad suured kired. Kas sellises laetud keskkonnas naljale üldse ruumi jääb? Õnneks ikka jääb. Suurepärane rahvahuumori allikas on spordikommentaatorite keelekasutus, kui seda käsitleda huumori­teoreetiliste meetoditega.

Spordikommentaatorite kildude kirja panemine ei ole õigupoolest midagi muud kui pärimuse talletamine. Need killud on omaette huumor, mida kohtab sotsiaalmeedias sageli. Ja kuigi neid saab tihti seostada konkreetsete isikutega (Gunnar ­Hololei, ­Toomas Uba, Tiit Rääk, Tarmo ­Tiisler,Kalev Kruus jpt) ning sotsiaalmeedia avarustes leidub nii mõnegi „halloomehe“ ütelusi talletavaid fännikommuune, levivad paremad väljaütlemised rahva sekka ka anonüümsete naljadena. Need võivad jääda ringlema aastateks, toites slängi ja muutudes narratiiviks.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: