Vallo Kruuser

Ilja Kabakov on vaieldamatult kõige kuulsam kaasaegne kunstnik, kes Eestit sel sajandil külastanud. Maailma kunstnike edetabelites (mille koostamist meil põlatakse, aga läänes endiselt tehakse) kuulub ta TOP 50 hulka. Maailma tähtsaimad kunstimuuseumid ootavad kannatlikult aastaid, millal Kabakov nende ruumides mõne uue totaalse installatsiooni ehitab. 1996. aasta lõpul püstitati Kabakovi plaanide kohaselt Tallinna Kunstihoonesse esimest korda tema ruumiinstallatsioon eesti-vene põrandaaluse avangardi suhteid dokumenteerival näitusel “Tallinn – Moskva 1956-1985”. Möödunud pühapäeval avati aga Tallinna Kunstihoones tohutu publiku osavõtul Raul Meeli ning Ilja ja Emilia Kabakovi ühisnäitus (vt ka eelmise nädala Areenis intervjuud Raul Meeliga), seekord juba koos Tallinna saabunud Kabakovidega. Samal pühapäeval tegin ka alljärgneva intervjuu.

1933. aastal sündinud Ilja Kabakov, Moskva avangardi juhtfiguure, emigreerus 1987. aastal läände ning murdis ainsana kümnetest ja kümnetest N Liidust lahkunud dissidentlikest kunstnikest kunstiparnassi absoluutsesse tippu. Ta elab ja töötab New Yorgis, Tallinna lendas ta abikaasa ja kaasautori Emiliaga aga eelmise näituse avamiselt Roomast. Esmaspäeval promoveeris Eesti Kunstiakadeemia Ilja Kabakovi oma audoktoriks.

Isiklikult kohtusin Kabakoviga põgusalt 1986. aastal Moskvas kui Matti Miliuse palvel talle mingi raamatu viisin. Kabakov võttis mind siis lahkelt vastu, pakkus teed ja viis Soosteri jt illustratsioonide näituse avamisele. Ja Miliusele saatis ta ka vist mingi raamatu (Matti, mis see täpsemalt oli?). Huvitava ajalise kokkusattumisena avati eelmisel reedel Riias näitus Miliuse kunstikogust ja seal on väljas Kabakovi joonistused.

1994. aastal läksime kambas mitme kolleegiga Helsingisse kaema Kabakovi võimast Ateneumi näitust “Operatsioonisaal”. Kirjutasin peale seda Hommikulehes (1.3.1994), et “Kabakov on oma mälestuste vabatahtlik vang, kes distantseerub oma objektist ainult selleks, mingis teises seoses tema juurde kohe tagasi pöörduda, ise sealjuures leebelt irooniline nagu moodne muinasjutuvestja.”  Täna, kümme aastat hiljem, Tallinna näitust vaadates, eriti kunstihoone galeriis, ei peaks ma eelnevat iseloomustust maha kriipsutama.       

Tänu Ülo Soosterile on Ilja Kabakovil eesti-vene kunstisuhetes eriline koht, ent meie vestluses polnud aega ega vist ka vajadust taas Soosteri teema üles võtta. Rääkisime vaid konkreetse tööga seonduvast, sest ajalimiit dikteeris oma. 

Projekti “Tühi muuseum” olete näidanud varem kaks korda. Kuid kuidas sündis  “Tühja muuseumi” idee?

Mitte minutiga. Teiseks, Tallinna Kunstihoone suures saalis teostunud installatsioon “Tühi muuseum” on sama projekti kolmas realiseering. Esmakordselt tegin selle Frankfurdis, 1993. aastal. Nii et kaua aega tagasi. Teine kord tegime seda New Yorgis. Arvestame alati pakutava optimaalse ruumiprogrammi ja kohaliku institutsiooni võimalustega projekti teostamiseks.

Nii et võime siiski teatud mööndustega uhkelt öelda, et “Tühi muuseum” on siiski tehtud spetsiaalselt Tallinna Kunstihoonesse?

Üldiselt ju võib, ruumist lähtuvalt muutusid ainult installatsiooni mõõtmed ja mu projekt mahtus väga hästi saali ära. Saali klassikaline üldilme, ruumi kõrgus, kõik need elemendid mängivad rolli projekti õnnestumises. Aga, ma kordan, projekt pole originaalne, sest ta ei teostu esmakordselt.

1994. aastal käisin teie näitust vaatamas Helsingis Ateneumis, kus eksponeerisite labürintlikku installatsiooni “Ema ja poeg”.  Miks te Tallinnas ei tahtnud midagi sellist ehitada?

Põhjus on lihtne – kunstihoone on liiga väike. Selline projekt nõuab väga suurt ruumipinda, et labürint mõjule pääseks.

Tallinnas toimus äsja eksiilile ja maapaos töötavaile kunstnikele keskendunud graafikatriennaal. Teie olete elanud läänes alates 1987. aastast, Venemaad pole enam külastanud ja seepärast küsiksin, kellena te end identifitseerite, kas vene kunstikuna Ameerikas, Ameerika kunstnikuna või lihtsalt rahvusvahelise kunstnikuna? 

Emilia Kabakov: Kõigepealt, kuna töötame koos, siis peaksime sellele küsimusele ka koos vastama. Arvan, et tänapäeval on olemas vaid rahvusvahelised kunstnikud ja lokaalsed kunstnikud. Meie kohta sobib rohkem rahvusvahelised kunstnikud. Või Venemaal sündinud ameerika kunstnikud. Venemaa inspireerib meid siiani, kuid viis, kuidas me seda käsitleme, teeb ta laiemalt mõistetavaks.

I. K.: Loomulikult on kunstnikke, kelle puhul on loetav, nähtav tema rahvuslik kool ja traditsioonid. Kuid  asi on selles, et keskkond, kus ma suurema osa oma elust elasin, on tohutu etnos, tohutu konglomeraat erinevatest eluviisidest ja kultuuridest olukorras, kus rahvuslusel polnud tähtsust. Te ju teate, et nõukogulik mentaliteet eeldas rahvusluse minimaliseerimist ja rahvusmääratlusest vaba nõukogude inimese eksistentsi. Partei ja propaganda rõhutasid vene keele tähtsust, kuid nõukogude inimest ametlikult venelaseks ei nimetatud. Sellepärast on läänel siiani raskusi arusaamaks, et nõukogude inimene pole automaatselt vene inimene.

Kui aga küsida sünnikoha järgi …? Näiteks, ma sündisin Ukrainas, järelikult peaksin olema justkui ukraina kunstnik. Mu esivanemad sündisid aga Harbiinis, järelikult nende järgi peaksin olema hiina kunstnik, ja nii edasi. Väikestes, mononatsionaalsetes riikides nagu Itaalia või Prantsusmaa on rahvuslikku eneseteadvust kerge defineerida, kuid Ameerika Ühendriikides ja endises Nõukogude Liidus eksisteeris konglomeraat rahvuslikke eneseteadvusi, mis olid samas piiratud ametlikult kehtestatud nõukogude eneseteadvuse ideoloogia poolt. Lääne jaoks nõukogude eneseteadvust ei eksisteeri, eksisteerib vene. Minu jaoks pole sel tähtsust, mina olen mentaliteedilt tüüpiline nõukogude inimene. Nojah, tõsiasi on, et minu keel on vene keel, hariduse omandasin vene kirjandusest lähtuvalt. No nõukogude mentaliteet on selline eriline kompleks, millest saavad aru ainult need inimesed, kes elavad sel maal. Kuid vene mentaliteet tähendab ikkagi kõrget tsiviliseerituse astet, mis hävis 1917. aastal ja lendas - ma ei tea, kuidas nüüd öelda – Siriusele. Tänapäeval nimetatakse seda riiki taas Venemaaks, SRÜks. Aga see pole see Venemaa.

Kordan: nõukogude mentaliteet tähendab vene kultuur+juudi juurtega vene klassikaline kirjandus.

Tänan, see oli väga tabav kokkuvõte. Muide, kui ma vaatan teie “Tühja muuseumi” installatsiooni, näen selles rohkem dialoogi stalinistliku kõleda kontoriesteetikaga kui täiuslikku 19. sajandi muuseumisimulatsiooni, millisena teda reklaamitakse.

I.K.: Ja teil on õigus. Nägime täna hotellis juhuslikult mingi rockgrupi kontserti ja grupi liikmed kuulutasid kogu, et nad tunnevad publikuga sama tunnet, et publiku arvamus on neile tähtis, et nad täielikult sõltuvad publikust, et nende ja publiku vahel on vaimne side. Sellisele avaldusele oleksime ka meie võinud alla kirjutada (hakkavad mõlemad naerma). Erinevalt modernistide seisukohast, et kõige tähtsam on kunstnik ja näitusepublik on idioodid, arvame me, et vaatajat ei tohi alahinnata ning et intelligentne publik on vägagi informeeritud. Mida ta ka ei ütleks, on tal alati õigus. Tundub nähtav jamana, kirikliku, museaalsena – vaatajal on alati õigus.

Nii et igaühele oma?

I.K.: Täpselt nii. Peale selle, me teame, et meie teadvus võtab asju vastu kahel erineval viisil. Nimetaksin seda otsevaateks ja kõrvalpilguks. Me võime keskenduda tsentrile, nähes konkreetset objekti nagu silmaarsti vastuvõtul. Need objektid vastavad alati küsimusele, mis see on? Ehk tänapäevasel juhul: palju see maksab? Teisel juhul näeme me ka tsentrit ümbritsevaid asju, näeme justkui laiuti, assotsiatiivselt ja see võimaldab esitada arvukalt lisaküsimusi, kuid ei vasta küsimusele, mis see on?

Kui tulen nüüd tagasi teie küsimuse juurde, vastan, et põhimõtteliselt iga kunstnik esindab mõlemat tüüpi ja loomulikult on huvitatud sellest, et võimalikult rohkem tähendusi tema töödes leitaks.

Ma olen näinud teie mitut suurt environment’ina ehitatud installatsiooni. Olenemata nimest on neil kõigil ängistav, kalk tunne sisse programmeeritud. Mulle tundub, et totaalne ruum toimib teil totalitaristliku süsteemi ja nõukogude loomekeskkonna metafoorina ka siis kui otsest vihjet sellele polegi.

I.K.: Tões sisaldub paradoks. Paradoksis on alati vastus. Ka installatsioon tegeleb paradoksidega ja me nimetame oma töid totaalseteks installatsioonideks. Nagu te märkisite, kajab totaalses vastu sõna totalitaarsus, see tähendab - vastand vabadusele. Näiteks pildi võib seinal ümber riputada sinna kuhu tahame või niiöelda selle eest ära joosta kui me seda vaadata ei taha. Kuid ruumiinstallatsioon ümbritseb indiviidi kõigist külgedest ja lääne inimene tunneb ennast sellises olukorras alati ebamugavalt, talle ei anta võimalust väljuda. See kuulub totalitaarsuse juurde. Meie kunstihoone installatsioon on loomulikult totaalne, aga teiselt poolt me pretendeerime kogu aeg publikule vabaduse assotsiatsioonide pakkumisele. Seetõttu töötame kahe tunnetusliku komponendiga: me rekonstrueerime vanglaliku ruumi, kust puudub väljapääs ning vastandame sellele olukorrale vaimse ja ajalise dimensiooni, mis sümboliseerivad vabadust.

Totaalne ruum on tuntud installatsioonižanrina, kus tulevad esile kaanon ja metafoorid. Totaalse ruumi loomise tehnika baseerub hüppel, väljumisel olukorrast, millest ollakse sattunud. Sageli see ei õnnestu, inimesed kaebavad klaustrofoobia ja kõleduse üle, sest ei vaevu mõtlema, kuidas võiks olla teisiti.

E.K.: Totaalne ruum saab väljendada ka ajatuid tundeid ja personaalseid aistinguid samaaegselt. Kõik sõltub vaataja vaimsest pagasist.

Ilja ja Emilia Kabakovi ning Raul Meele näitus kestab Tallinna Kunstihoones ja –galeriis kuni 2. jaanuarini 2005.

    

                &n bsp;           

    

Tõnis Vint

Kabakovi tunnen ma juba 1960. aastate keskelt ja mul oleks ainult paar kuldaväärt lauset. Nimelt juhtus nii, et kui me esimene kord ANKi inimestega läksime Moskvasse Ülo Soosterile külla, siis selgus, et Sooster polnud oma ateljees, aga sela oli Ilja Kabakov. Ja selle tõttu, et me oleks ihusilmaga kunagi Soosterit näinus, vestlesime me paar tundi Ilja Kabakoviga ja vaatasime tema töid. Sellest ajast on kestnud pidev sõprus läbi aastate, olen peale Soosteri surma enamasti ööbinud Kabakovi ateljees kui Moskvas käisin ja Kabakov oli väga tihti minu külaline Tallinnas. Ja mis võib niiütelda teha mulle au – kui Kabakovil oli esimene suur ametlik näitus välismaal, siis võttis ta oma kataloogi kaasa, sõitis mulle külla, et küsida minu arvamust, kas on tegu poliitilise plufiga või on see tõsiselt võetav kunst.

Leo Lapin

Kabakovi loomingus on mulle ikka ja alati meeldinud tema albumid, mis on nagu filosoofilised teosed, millele kogu muu looming, algselt maalikunst, nüüd installatsioonid, on ikka toetanud.

Ilma albumeid, pahupidi pööratud stengazetasid(sovetiaegseid seinalehti), tundmata on raske mõista, kui mitte võimatu, ka Kabakovi loomingut. Paljudel teistel "kontseptualistidel" sellised filosoofilised alusdokumendid puuduvad, nad paigutavad ruumi levinud kontseptualismi stereotüüpide alusel kõiksugu kolu, mida raskemakaalulist ja suuremahulisemat kasutavad, seda

uhkemad nad on - uskudes, et on ka suured kunstnikud. Kui sinna juurde lisada ka veel juhuslikke tekstikatkeid - mida basurdemad, seda paremad - arvatakse olevat ka eriti "filosoofilised". Kabakov sellise jamaga ei tegele, tean, et nooremana kirjutas isegi romaane, mida tulevikus kavatseb ka avaldada. Siis ehk avaneb ka uusi tahke tema maailmavaates. Aga tema paljud lasteraamatute kujundused olid kogu Venemaal kättesaadavad ja arvan, et nendegi sirvimine avardaks meie arusaamiste sellest vene silmapaistvamast avangardistist pärast Teist ja enne Kolmandat Maailmasõda (väidan, et kolmas

on ,seoses islami ekspansiooniga, juba alanud).

Need albumid, mida nägin juba 1970.aastal, ongi mulle kõige enam mõjunud, sest tollal veel kontseptualismist ei kõneldud ning kogu Venemaa oli üle ujutatud sürtsikutega (sürrealismi iselaadsete harrastajatega). Juba Tõnis Vint oli mind õpetama töötamaks suurte sarjadena, Kabakov kinnistas sama printsiipi veelgi. Meil teeb mõni noor andekas kunstnik paar tähelepanuväärset pildikest ja arvab, et sellest aitab.Sellest ona aga maailmatasemel loominguks vähe, on vaja sadu ja sadu töid, ka videokunstis. Üks idee tuleb nagu sidrun, viimse tilgani tühjaks pigistada ning koorgi, isegi lõhn ja mälestus temast ära kasutada. Kabakov kasutab oma loomingus ju

ka oma tööde retseptsiooni ning ühest näitusest kasvab teine välja.

Kunstniku looming on kõik, mida ta kunagi teinud või olnud on, ka

kunstnikuga kokku puutunud inimesed ja asjad. Seega olen ka mina kindlasti Kabakovi loomingu üks osake, kui tahab, kasutab mindki, nagu paregu teeb seda Meelega. Samamoodi on ta oma näituste sees või eraldi näitustena eksponeerinud Soosterit, viimati ju Kunstihoone galeriis näituse Tallinn-Moskva raames.

Sotsialismis-painest on Kabakov juba ammu vaba, usun, et oli seda juba sovetiajal, albumeid luues ja albumite kaudu. Nagu kõik suured vene loojad, vahendab ta praegugi sots-atribuutikaga enam vene rahva saatust, ängi, pisikesi unelmaidki, kommunistlikku või puht isiklikku illusiooni maailmas, mis oli ja on lihtsale vene inimesele tõeline maapealne põrgu. Ilmaasjata ei ela ta New Yorgis ning vene kogudes on tema töid väga vähe, kuna tema kunsti ostavad põhiliselt lääne suured muuseumid. Vene ametlikku kultuuri ei näi siiani huvitatavat tema suurkujud, Kabakovgi muutub seal tähtsaks alles pärast surma, kui lääne kunstiturult hakatakse kalli raha eest kadunud poega

tagasi ostma ning Moskvas avatakse Kabakovi muuseum. Sotsialistlik paine on aga edasi peal paljudel vene juhtidel, arvan, et ka Putinil endal, kes ei ole ei kõigele sülitav vaba vene juht, nagu seda julgelt olid Hru?t?ov ja Jeltsin, aga mitte ka vaba eurooplane, vehkides nii stalinistliku kui ka ortodokse atribuutikaga ning olles nii tõeliste vabade vene hingede silmis, kellest paljud elavad Läänes ja on omaks võtnud euroopaliku demokraatia, lihtsalt naeruväärne. Ja see on halb märk, et vene vaimne eliit elab Läänes ning iga uue venes tärkava põlvkonna paremik peagi ka sinna suundub. Eesti

riigi juhid olgu õnnelikud, et eesti vaimusuurused veel siin püsivad ning võiksid neid ka rohkem säästa. Kõik need arutlused loovisiku seaduse ümber ajavad ju naerma, nii nagu sportlaste ja spordisaavutuste kaunite kunstide suhtes ebaõiglane ja tasakaalutu ülerahastamine. Kunsti ei saavat mõõta! Aga selles mõõtmatuses ongi kunsti suurus ja kestvus üle paljude spordisaavutuste viieteist-minuti kuulsuse.