Megafrantsiiside ajastul tundub muutuvat tavaliseks, et filmisarja mõni osa on nagu teleseriaali episood – peab teadma, kes kellega käib, muidu mattud terminite, nimede ja tundmatute sõnade laviini alla. Nii läheb ka “Kääbiku” teise filmi puhul, ja detailide selgitamiseks hoolimata tähelepanuväärsest pikkusest (2 h 41 min) siin aega ei leita.

Tekibki küsimus – kas selliste filmide puhul peab üksikul filmil (eriti veel triloogia KESKMISEL osal) olema ka eraldiseisva filmina mingi funktsioon? Minu meelest peab. Varem justkui pidi. “Sõrmuste isand: Kaks kantsi” töötas iseseisva filmina väga hästi. Aga kääbik oma jalgadel küll püsti ei seisa. Paljukiidetud meetod segada “Kääbikuga“ motiive ja stseene teistest Tolkieni raamatutest põhjustab selle, et loo fookus on täielikult kadunud ja karakterid hoolimata pikast ekraaniajast täiesti pinnapealsed (kas keegi teeb päriselt ka neil päkapikkudel vahet?).

Režissöör Peter Jacksoni hüüdnimi võiks vabalt olla Action Jackson, sest jälle suudab ta madinastseenid lavastada nii, et vahepeal ununeb hingamine ära (meenutaks kas või “King Kongi”). Ninaveristamises on talle raske vastast leida. Teisalt armastusliin on jällegi nii kohmakas, et tahaks vahepeal patja nutta. Täiesti ebavajalik pealekauba.

Filmi suur payoff, nagu ka “esimene osa lubas”, on loomulikult draakon Smaug – kõrgeauline tulehark ja eriefektide ime. Midagi pole öelda, draakon on tõesti võimas. Kavala Smaugi asemel näeme aga edevat lollpead. Õnneks suudab ta meie rõõmuks hävitada üsna meelelahutuslikult.

Kogu “Kääbiku” frantsiisi puhul saab selgeks, et ambitsioon teha ühest raamatust kolm filmi oli selgelt viga. Fännina on ilmselt ükskõik, mida ekraanilt näidatakse, sest kõik töötab. Tolkieniga esmakordseks tutvumiseks peaks aga siiski “Sõrmuste isanda” filmidest alustama. Või muidugi veel parem – raamatutest.

Tallinn - Coca-Cola Plaza, Solaris; Tartu - Ekraan, Cinamon; Narva - Astri