Tudenglus töötab!
1971. aasta väljalase (Made in Essex) Sarah Kane lahkus omal algatusel siitilmast 1999. aastal. Briti kaasaegseid jalaga-näkku etendusi onmeil varemgi tehtud, Kane looming on aga eesti keeles ja lavadel esmakordselt. Kane ängistava raja varje, mis ta elust vara lahkuma viis, on näha ka Üliõpilasteatri lavastusest.
Näidendi juurikast elik käsikirjast adub autori tugevat ja isiklikku valusuhet, mis pole ka Lauri Kaunissaare tõlkes kaduma läinud. Trupi mängust ja Kudu lavastusest leiab tugevat suhestumist autori siseheitlustega. Teema enesega vähem, ja see ongi hea – ei ole meile Tartusse sellist kampa vaja, kellele narkopedelisuse kujutamine väga loomuline ja keskkondselt tuttav oleks. Aga kusagil Inglismaal asub näiteks Manchester, Ida-Virumaa ja Tallinna getod on siinsamas lähedal, ja ühel koledal päeval võib igaüks avastada, et elu on talt võetud, aga surma vastu antud pole. Selline õõvastav tõdemus kostab lavastuse 20st pisipildist vähemalt korra välja.
Etendus koosneb miniatuuridest, eks igaüks ise valib, kas need killud kleebivad ennast tema jaoks kokku teatrisaalis või koduteel. Elu ise koosneb samuti miniatuuridest, mille vahele on vahesid vajutamas uni või mõni muu hämarolu. Hea, kui leidub tervemeelseid hulle, kes võtavad selliseid tekste tõlkida, lavastada ja mängida. Ehk juhtubki meel maailmaasjades natuke selgemaks muutuma. Või näiteks selleks, et keegigi ei läheks autori teed, vaid saaks kasvõi natukene puhastatud. Mõned palaganid määrivad hinge, Lutsu Teatrimajast sellist ja sedapuhku ei anta.
PUHAStatuD – niisugune on kirjapilt reklaamides-afiššidel. Kas sellise kirjamoe mõtles välja kunstnik Silver Vahtre või lavastaja Kalev Kudu? Miks? Ei taibanud küsida, ja polegi vaja. Vahtre lavakujundus mängib igatahes täiel jõul, olles ühtepidi läbipaistev, õrn ja minimalistlik, teistpidi ja vajadusel vägagi massiivne ja kinnihoidev. Vaieldamatult on Lutsu blackbox vägagi sihtotstarbeliselt elama pandud. Muusikaline kujundus on maitsekas ega tüki liialt esile. Tantsu (seadnud Ingrid Tuksam) on parasjagu, st. nii vähe, kui võimalik ja nii palju, kui vaja. Isegi videoprojektsioon ei mõju kulunud moeasjana, vaid teeb täpselt seda, milleks teda vaja on – toetab mängu. Ärge mõistke valesti, tudengite mäng ei vaja tuge ega järeleaitamist, selles osas jääb igasugune nurin ära. Martin Liira (Robin) on siinkirjutajale varemaltki positiivselt silma jäänud, aga tema nime väljatoomisega ei taheta Vallo Toomlat (Tinker), Kertu Moppelit (Grace) ja teisi varju jätta. Aga varjud, varjud ja hääled – ka need mängivad lavastuses kaasa. Tartu Üliõpilasteater ongi parim kooslus sellise agit-(pro)pop-šokitüki rahva ette toomiseks, sest nö "tehnilistel põhjustel" on nimetet trupp kõige ja väga "nüüd-ja-siin" teater. Tudenglus on juba lihtsalt selline taimelava, milles kaader voolab kiiremini kui Draamateatris või suvalises supermarketis, ja sestap ongi põhjust töötada kiiresti ja hästi. Pettuma ei pea, häid sooritusi tuleb järjest, piinlik ei hakka. On ju Tartu Üliõpilasteater julgenud isegi Harmsi, Ehlvesti ja Heinsaarega hakkama saada.
Sarah Kane "Puhastatud".
Tõlkinud Lauri Kaunissaare, lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu, kunstnik Silver Vahtre, tants Ingrid Tuksam, video Jaan Jürgen Klaus, valgus Kristjan Rooni, grimm Anita Porila.
Osades Vallo Toomla, Kertu Moppel, Martin Liira, Andres Maask, Anne Roovere või Kudrun Vungi, Madis Kubu, Indrek Tulp, Roland Kivitare. Tartu Üliõpilasteater. Esietendust Lutsu Teatrimajas 5. märtsil.
