HOTELL PÄRNU VÕIKS VIIDATA AJALOOLE: Lahenduse autor Kalle Vellevoog leiab, et uue fassaadi ette sobiks hele monument, tumedast graniidist skulptuur sobiks parki, sest tume “Rõdu” mõjuks hotelli peasissepääsuna. REPRO

Harjumäe vabadussamba kavandi võistluse järellainetus on hetkeks vaibunud. Paraku ei valmi see monument  Eesti Vabariigi juubeliks, vaid parimal juhul alles järgmise aasta sügiseks.

Tallinna samba kirgede varjus on aga  Pärnus valmimas mälestussammas meenutamaks 23. veebruaril 1918  Endla teatri rõdult Eesti Vabariigi väljakuulutamist.

Traditsiooniliselt tähistatakse Eesti vabariigi aastapäeva 23. veebruaril rahvakogunemisega ajaloolise Endla teatrihoone asukohas hotell Pärnu ees, praegusel Rüütli platsil. Nagu 1918. aastal loeb ka praegune linnapea ajutiselt rõdult ette Iseseisvusmanifesti.

2005. aastal kuulutati välja Pärnu vabadussamba idee avalik võistlus. Selle võitis Mart Aasa, Kaarel Eelma ja Mikk Mutso “Rõdu”, mis kujutab graniidist elusuuruses ajaloolise Endla teatri rõdu. Muide, ka võistluse III koha võitis sama rõdu, mis oli aga klaasist. Juba žürii töös, milles mul oli linnaarhitektina au osaleda, tuli jutuks, et võiks proovida taastada rõdu selle ajaloolises asukohas hotell Pärnu ees Aia tänaval. Seda toetas ka uue kesklinna silla planeeringu kulg, mis tõotab Aia tänava muuta tulevikus üheks Pärnu peatänavaks. Arhitekt Rein Raie tõi välja Harald Armani sõjajärgse detailse teatrihoone ülesmõõtmisjoonise, mis näitas, et rõdu ajalooline asukoht ei jää praeguse hotellihoone alla.  Kui sisse astusid veel Pärnu hotelli omanikud arhitekt Kalle Vellevoogi hotelli renoveerimise eskiisiga, kus autor oli hoone klaasfassaadile ette näinud trükkida elusuuruses Endla teatri foto, tundus, nagu oleks mosaiigi killud järsku paika nihkunud ja üks hävitatud rahvussümbol saab tõesti vääriliselt jäädvustatud. Sündimas oli kaunis, võimas ja mitmekihilise tähendusega objekt linnaruumis.

Pärnu linna ei heidutanud isegi samba maksumuse mitmekordistumine eelarvega võrreldes.

Eelnenu taustal mõjus külma dušina aga värske uudis, et  Pärnu linn on otsustanud planeeringuvaidluste tõttu hotelli omanikega samba tõsta tagasi autorite poolt ettenähtud kohale Rüütli platsil. Miks see asukoht minu meelest  halb on? Esiteks on rõdu lahti rebitud sümboolsest ajaloolisest asukohast. Ilmselt tuleb püstitada 23. veebruaril taas hotelli ette papist rõdu, millelt linnapea manifesti loeb, ja sõjaväeparaad kulgeb monumentrõdu tagant, mitte eest. Teiseks on rõdu peaaegu kahekorruselise maja kõrgune ja nõuab sellisena vaatlemiseks vaba ruumi, mida Rüütli platsi haljasalal täiskasvanud puude vahel kindlasti napib. Haljasalale rõdu paigutamine nõuab seega arhitektuurivõistluse kaudu sündinud pargikujunduse muutmist ja see jälle autorite nõusolekut või koostöös nendega haljasala ümberkujundamist. Kolmandaks puudub monumendil praegusel kujul tagafassaad, mistõttu hotelli poolt vaadatuna saab tegu olema üsna arusaamatu asjaga.

Samba autorid ise ja ka praegune linnaarhitekt Karri Tiigisoon näevad uues asukohas aga lausa voorusi. Kui hotelli ees on vabadussamba roll üks kord aastas olla vabariigi aastapäeva tähistamise keskmeks, siis Rüütli platsil leiaks rõdu ja selle all asuv astmestik nende nägemuses kasutust kontserdilavana ja kõnet võiks rõdult kohe kas või iga päev ja igaüks pidada, ühesõnaga, nagu Pärnu Hyde Park. Võtmesõnaks on siin demokraatlikum linnaruum.

Seega on lisaks kahele asukohale tegemist lausa nagu kahe eri maailmav aatega. Kui valida on kas lihtsalt publiku keskele igapäevasesse kasutusse toodud objekti või tugeva ajaloolise taustaga, lausa hariva ja sümboolse monumendi vahel, siis vabadussambana eelistaksin  viimast. Teen ettepaneku Pärnu linnavõimul ja hotelli arendajatel veel kord ühise laua taha istuda. Asi oleks seda väärt. Ma arvan, et võidaksid kõik, lisaks pärnakatele ka kogu Eesti.

 

 

Oluline, veel olulisem ja kõige olulisem.

Oluline.

Mälestusmärk - nii nagu ka konkursi tingimustes ette oli nähtud - oli mõeldud esialgu Rüütli platsile. Meie mõte oli: luua selline mälestusmärk, millel oleks nii esindusfunktsioon (paar korda aastas - paraadid jm. olulised ametlikud sündmused) kui ka kõigile inimestele vaba juurdepääsuga avalike ürituste funktsioon - et see oleks kõnekoht, esinemiskoht, kontsertite koht, kokkusaamise koht, jalutamise koht jne. - sõbralik linnakeskkonna osa. Tallinnas on näiteks Hirvepark, kus kõnekoosolekuteks kogunetakse, Hyde Park`is on Speaker`s Corner. Miks siis mitte „Rõdu" Pärnus, mõtlesime.

Veel olulisem.

Endla rõdult loeti esmakordselt ette Manifest Eestimaa rahvastele. Kuulutati esmakordselt avalikult välja iseseisvus. Manifesti tekst - tolleaegsete helgete peade kollektiivne looming - on meie iseseisvuse üks olulisemaid tekste. Aga kui palju on inimesi, kes tegelikult seda lugenud on? Mitte liiga palju. Seetõttu lisasime mälestusmärgile suure, originaalkujunduse- ja sõnastusega Manifesti, lisaks Eesti Keele Instituudi spetsialistide poolt tänapäevasemasse keelde kohaldatud tekstivariandi ning ka punktkirjas - kombatavas kirjas - teksti väegnägijatele. Lisaks muidugi sündmust tähistav tekst - sisuga et Endla rõdult loeti esmakordselt ette Manifest Eestimaa rahvastele, mis kuulutus Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Ühesõnaga - nii meie kui ajaloo konsultandi ühine arvamus oli, et selle vabat vaimu kandva teksti kõigile loetavaks ja nähtavaks tegemine oleks selle mälestusmärgi üks olulisemaid aspekte. See tekst - nii nagu ka iseseisvumise protsess - oli ühislooming, mitte kellegi(te) soolo, seetõttu eelistasime isikuid mitte rõhutada. Sündmus ise, selle toimumise koht ja vaim (Manifesti tekst) olid meie jaoks peamised. Ja on seda siiani.

Kõige olulisem.

Manifesti sõnum, selle teksti vaim. Oleme püüdnud läheneda mälestusmärgile sisulisel - et Manifesti vaim vastaks mälestusmärgi vaimule ja vormile. Seetõttu eelistaksime lahendust, mis oleks:

  1. Manifesti vaimus ehk inimsõbralik.
  2. Väärikalt sündmust meenutav/tähistav.

 

Kus mälestusmärk võiks asuda? Mõlemal asukohal on oma plussid ja miinused. Hotelli ees on rõdu täpsem ajalooline asukoht, samas jääks vähe ruumi „rahvalikuma demokraatia" ürituste tarbeks, vaba vaimu jaoks. Paraadide jaoks hea, aga näiteks väitlejate konkursi või kontserti jaoks ebasobiv koht. Ametlikkuse, esinduslikkuse mõttes hea, sõbralikkuse/linnakeskkonna mõttes ebasobiv koht. Igasugune esinemine või kõnekoosolek nõuaks liikluse sulgemist ja oleks vägagi kontrollitav. Samas - kui hotelli klaasfassaadile tekib ka kunagise Endla kujutis, oleks aga pilt justkui terviklikum kui koos Rüütli platsil asuva mälestusmärgiga.

Rüütli platsil - juhul kui sellest õnnestub kujundada inimsõbralik ja mitte liiga kivine ja pompöösne paik - võidaks rahvalikum/sõbralikum pool, vaba vaim ja väheneks ametlikkus, pidulikkus.

Nii et - mustvalget ei ole selles asukohavalikus midagi. Küll aga on oluline see, et asukoht ei ole kõige olulisem. Tegemist ei ole mälestusmärgiga asukohale vaid millelegi muule, mis on olulisem. Seda ei maksaks unustada.

 

Lugupidamisega,

Georg Hellati, A. Jung- ii ja E. von Wolffeldt- i projekteeritud "Endla" rõdu eeskujul loodud mälestusmärgi „Rõdu" autorid:

 

Kaarel Eelma, parteitu, Kunstnike Liidu liige

Mart Aas, parteitu, Näitlejate Liidu liige

Mikk Mutso, parteitu, arhitekt

 

PS  Tahame tänada Endla teatri näitlejaid, kes esitasid kunagi TV- saates küsimuse, et „Kus kuulutati esmakordselt välja Eesti iseseisvus". Tänu sellele küsimusele tekkis hiljem mälestusmärgi „Rõdu" idee.