Tugitoolis keset loodust

Indrek Rohtmets mõtiskeb loodusfilmi eesmärkide ja nüüdisinimese looduse­nägemuse üle.

Mäletan, et aastakümnete eest näidati aeg-ajalt televisioonis vahepaladeks mõeldud filmikesi, mida nimetati vaatefilmideks. Vaatefilmides kippus domineerima imekaunis loodus kas siis värvirohkete sügisepiltidena või puhkevaid pajukiisusid ning kõikvõimalikke loomakesi demonstreerides. Ma ei tea, millist ideoloogilist rolli mängisid need vaatefilmideks liigitatud linateosed omaaegse filmitööstuse suunajate jaoks. Igal juhul oli tegemist poliitiliselt korrektsete, trankvilliseerivat meelelahutust pakkuvate eetriminutitega.

Teatav “vaatefilmilikkus” on loodusfilme saatnud läbi aegade. Ühes õiges loodusfilmis peab kindlasti jaguma kaadreid loodusesteetikale. Muidugi sellele esteetikale, mis on sündinud inimese peas. Pealiskaudseimad piirduvadki looduse iluga ja ei vaevu selle “ilu” allikaid ning olemust analüüsima. Vahel konkureerivad niisugused filmid festivalidel parima operaatoritöö auhinnale. Tõepoolest, inimese jaoks hingematvalt kaunist võib looduses leida nii üleilmselt tuntud loodusmälestusmärkide juurest ja rahvusparkidest kui ka sauna tagant tiigi äärest.

Piisab, kui vaataja ütleb “vapustav”, sest loodust näitavatel filmidel on televisioonis pea alati tubli auditoorium. Selline on vähemalt üldine arvamus. Ütlebki ju Andres Sööt ühes oma intervjuus, et loodusfilmid on palju populaarsemad kui need, mida me nimetame dokumentaalfilmideks. Inimesed ei ole sugugi alati altid süvenema probleemidesse, ürgne ilu näikse olevat aga probleemivaba.

Ometigi äratavad probleemiga/intriigiga loodusfilmid suuremat tähelepanu kui probleemivabad, vähemalt festivalide žüriide jaoks. Väikseimgi süvenemine hakkab tasapisi esile tooma looduses valitsevaid suhteid, suurem süvenemine muudab suhted keeruliseks rägastikuks, mille lõplik lahtiharutamine käib üle jõu ka teadlastele. Ent film ei ole teadus, mis otsib lõplikke tõdesid, et neid siis seejärel ümber lükata. Film jutustab lugusid, loob kujundeid ja uusi väikseid maailmu. Loodus pakub selleks suurepäraseid võimalusi. Rein Maran ütleb oma uut filmi “Põdra kuningriik” kommenteerides, et oluliseks eelduseks on samastuda filmitava objektiga, elada sisse tema maailma. Mõista tema ootusi ja käitumise impulsse. Küllap toimub midagi sarnast ka teisel pool ekraani. Mida tõsisemalt on filmi loojad oma ainesse sisse elanud, seda suurema tõenäosusega avaneb ka vaataja jaoks väike uus maailm. On see siis põdra või kellegi teise maailm, kellega me seda planeeti praegu jagame.

Näiteks Matsalu viimasel, 5. loodusfilmide festivalil I preemia pälvinud Iisraeli tuntud ja tunnustatud loodusfilmide autori Moshe Alperti “Surmamüür” (Wall of Death) viib meid Surnumere äärde, kõrgete kaljuseintega kanjonisse, kus elab alpi kaljukitse nuubia alamliik.

Selle väljasuremisohus oleva sõralise varjupaigaks on peaaegu püstine kaljusein üksikute eendite ja grottidega, söödamaaks aga kanjoni põhi, kus varitseb mitmeid kiskjaid. Tolle kaljukitse maailm on ohtudest küllastunud, nii erakordne ja oma olemuselt dramaatiline, et filmitegijal pole vajagi vaeva näha pinge tekitamiseks. Sellest hoolimata lisab Moshe Alpert veel kapaga dramaatikat ja jutustab loo maaväringust valla päästetud laviini ajal haavata saanud noorest kaljukitsest, kes tagatipuks kaotab ka oma ema. Loomake on üksi ja teda võib päästa vaid taasühinemine oma karjaga. Pääsemislootust on väga vähe, sest kohe on kohal ka hundid, kuid kõigi vaatajate rõõmuks jõuab väike lonk av sokuke siiski omade juurde. Happy end lubab samas tulevikku kogu kaljukitsekarjale.

Rein Maran ei hakka oma põdrafilmis dramaatilisi lugusid jutustama ega lavastama. Niisugused võtted puuduvad meie loodusfilmitraditsioonis, nii nagu puudub meil komme võtta teisi loomi kui mingeid inimesest arengult kaugele maha jäänud vellekesi, kes siiski tahaksid kangesti inimese moodi olla. Mujal maailmas näivad sellised mõtted aga jõudu koguvat. Tundub, et paljude režissööride veendumuse kohaselt kasvab nende filmi populaarsus vaid siis, kui nad panevad omi asju ajavatele metsiku looduse asukatele suhu inimkeele ja seletavad nende käitumist mingis omapärases Kroonikale omaste tekstide võtmes. Imelikul kom­bel on säärane lähenemine ol­nud meele järele ka kõige värskema Matsalu loodusfilmifestivali žüriile. Grand prix’ pälvinud USA filmilooja Bo Landini film “Looduse tants” (Nature’s Dance) pakub järjepanu suurepäraseid lõike mitmete erineva­te Põhjamaa looduse asukate kevadistest asjaajamistest.

Film on tehniliselt ja visuaalselt suu­repärane, aga vaadata tuleks seda, näpud kõrvas. Tõeliseks maitsetuse tipuks oli pulmi pidavate tutkaste omavaheline “vestlus”. Ja siis veel see tants kui sümbol, mille režissöör on oma n-ö nägemuse teenistusse vägistanud. Tõeline pisuhänd, kui Eesti klassikast võrdlust otsida.

Loodetavasti ei saa suund, mida esindab Bo Landin, määravaks, kuigi ma ei kahtle, et sedasorti meelelahutusel on palju austajaid. Näiteks pakub viimasel ajal ka BBC lõbusaid vahepalakesi kahe suurema saate vahele, uusi vaatefilme ehk, kus dokumentaalselt üles võetud metsloomadele on digitehnika kaasabil tobedad naljad suhu ja nokka topitud. Nalja kui palju!

Loodusfilm on kindlasti, või vähemalt peaks olema, valdkond, mille esindajailt tuleks oodata keskmisest kõrgemat vastutustunnet. Dokumentaalfilmis üles võetud tegelane saab filmi autori vähemalt kohtusse kaevata, põdral, jänesel ja reinuvaderil see võimalus aga puudub.

Vastutustundega käib enamasti kaasas ka võime süveneda. Pealiskaudsus, üks tänase maailma kurja juuri, ei sobi looduse lugude juurde. Ei sobi ka lääge sentiment. Nagu juba üteldud, on palju neid, kes tahaksid tugitoolis keset ürgloodust olla ja paljud neist ei paneks kindlasti pahaks, kui nad seal end koolipoisi või -tüdrukuna tunneksid. Hea loodusfilm on veidi ka õpetaja ja südametunnistusele koputaja.

Eelnevat kokku võttes võib ütelda, et loodusfilm kasvab nagu puu, mis ammutab jõudu loodusest. Selle puu külge on klammerdunud ka mitmesuguseid liaane ja bromeelialisi (tuntud troopilised epifüüdid, lihtsamalt üteldes parasiidid), mis kõik kinnitab, et puu on elujõuline. Elab ise ja pakub eluvõimalust ka teistele. See puu on liiga kahar, et kõiki arengusuundi määratlema ja analüüsima hakata. Ka looduses kasvava noore puu puhul ei oska keegi ütelda, milliseks ta võra paarikümne aasta pärast kujuneb. See puu annab hapnikku, mis ergastab meie ajurakke, et me paremini mõistaksime elust kubisevat maailma.   

 

Vaata loodust Rahvusraamatukogus
Loodusfilmisõpradel tasuks tähele panna oktoobrist aprillini iga esmaspäeva õhtul kell kuus Rahvusraamatu­kogu suures saalis toimuvat loodusõhtute sarja.
Üles astuvad esinejad nii Eestist kui kaugemalt, näidatakse parimaid Matsalu loodusfilmide festivalil osalenud töödest ja loodusfotosid ning mängitakse elavat muusikat.