Tühi saal, luuserperekond ja soorollid

Jaan Elken Turneri auhinna nominentidest Tate Britainis. Londoni-ülevaate viimane osa.

Aasta-aastalt kõige rohkem kõmu tekitav inglise nüüdiskunsti näitus oli novembri algusest jaanuari lõpuni avatud renoveeritud vanas Tate’is.

1984 spetsiaalselt inglise uue kunsti esiletõstmiseks Tate-galerii ja Uue Kunsti Patroonide poolt asutatud Turneri preemia on katkematu meediatähelepanu all ja vaatamata/tänu seda saatvatele skandaalidele ja skandaalikestele tõusnud üheks Euroopa ihaldatuimaks rahvuslikuks kunstiauhinnaks.
Žürii, mida juhatab Tate’i peadirektor Nicholas Serota ning millesse kuuluvad inglise kuraatorite ja kriitikute kõrval ka patroonide ja väliskriitikute esindajad, tegi oma otsuse teatavaks 9. detsembril Channel 4 otseülekandes, kus preemia andis üle Madonna. Telekanal, kes 1991. aastast 20 000 naelast auhinda ise ka spondeerib, teeb igast nominendist tunniajase saate. Michael Grade, Channel 4 tegevdirektor: “Visuaalse kunsti programmid on otsustav osa Channel 4 pakutavast, me oleme kinni haaranud võimalusest esitleda uusimat ja paremat osa Briti kunstist. Me pakume miljoneile vaatajaile filme kunstnikest ja nende töödest, et preemia ärataks suuremat tähelepanu ja kogu protsess oleks avalikult jälgitav.” Inglise erakanalite omanikud ei ole ilmselt kuulnud avalik-õigusliku ETV programmidirektori Ilmar Raagi ekspertarvamust, mille lühikokkuvõte on, et “kunstisaade on nišisaade ja ei paku üldist huvi”, sellele järgneb jutt prime time’ist jne. Maarja-Liis või Tanel Padar Kristjan Rauda üle andmas? Et aga tänapäeva kunsti imagoga Eestis midagi tõsist lahti on, on nüüd juba kõikide teadvusse jõudmas – muuseumiviha on vaid jäämäe tipp.

Preemia läks Londoni Slade’i kunstikooli 1993 lõpetanud Martin Creedile (s 1968), kes “ei tee kunsti”, kuna “maailmas on seda juba liiga palju”. Eksponeeritud töö nr 227 pealkirjaga “Tuled süttivad ja kustuvad” kujutas endast viiesekundilise intervalliga süttivas ja kustuvas üldvalguses eksponeeritud suurt tühja ekspositsioonisaali, kus külastajad üksteist silmitseda võisid. Tühjal galeriil on kunstiajaloos oma ajalugu 1960– 70ndatest alates. Tate’i, kolme ülejäänud nominendi ja Creedi senise loomingu kontekstis oli tühjus piisavalt kõnekas. Creedi kohaspetsiifilised neoonkirjas käsulaused, nagu Don’t worry Chelsea ja Westminsteri haigla fassaadidel, Everything is going to be alright East Londoni Claptoni triumfikaarel jne, said žürii sõnul “tugeva, targa ja kohaspetsiifiliselt tundliku” järje. See on kunst, mida (autori sõnul) “igaüks võib järele teha”, kuid mida “tema siiski kõige paremini teeb”.
Mike Nelsoni (s 1967) klaustrofoobilisse tolmusesse koridori, mis oli installeeritud Tate’i sodi täis laoruumiks (ja mida ta tegelikult oligi), sattusin “juhuslikult”. Etiketaaž lubas Nelsoni environment’i, varuväljapääsu tähistav roheline kast tekitas kõhklusi enne tüüpilise tagavaraväljapääsu avamist. Turneri auhinnajahis oli Nelson kihlveokontorite soosik. Guardiani kriitiku Jonathan Jonesi meelest on tema alternatiivsed, otsekui kadunud maailmast pärit environment’id mõjutatud Ida-Euroopa reisidest. Kaua suletud olnud, sürrealistliku alatooniga kabakovlike ruumide keemia on alati seotud kohaspetsiifikaga – mis mõnele “alternatiivne” koridor, see teisele igapäevasuse banaalsus. Igal juhul siseneb vaataja Nelsoni installatsiooni kui osatäitja tundmatu sisuga filmi võtetele, kus käsikirja rekonstrueerimiseks tõendusmaterjal maha jäetud.
Teise suursoosiku Richard Billinghami (s 1970) fotode ja videode kangelasteks on alkohoolikust isa Ray (video “Ray in Bed”, 1999), ema Liz ja vennad Tony ja Jason (“Tony Smoking Backwards”, 1998), kes karja koduloomadega korrusmaja ahtas karbis oma töölisperekonna rõõmutut elu elavad. Otsekui varjatud kaameraga võetud neorealism dokumenteerib vaesust, vananemist, keha erosiooni. Läbi suurte plaanide muutuks aeg nagu füüsiliselt tajutavaks. Revideerides põhjalikult perekonnaalbumit, ei röövi ta insider’ina modellidelt ometi nende väärikust.

Isaac Julien (s 1960) on kõigist neljast ehk tuntuim. St. Martini 1984 lõpetanuna (õppis maali ja filmikunsti) on tema põhihuvideks identiteedid, soorollid, mustade kultuur.
“The Long Road to Mazatlan” (koostöös Covent Gardeni koreograafi Javier de Frutosega, kes mängib videos ka ühte peaosa) on filmitud San Antonios, Texases. Kolmel liidetud ekraanil jooksev veerandtunnine teos ekspluateerib maskuliinsust ja igatsuslikkust, Ameerika lääne pühasid müüte ja kauboikultuuri alustalasid, mis nüüdseks homokultuuri ikoonideks muutunud. Tsiteerides Tennessee Williamsit, Warholit (“Lonesome Cowboys”), Scorseset (“Taxi Driver”) ja basseinikaadrites David Hockney maale, saab 70ndate ameerika kino esteetika järgi filmitud “Mazatlani” peateemaks erootiline pilkude mäng – “kas sa vaatad mind?”.
Peegelpildis otsekui kahel kokkuliimitud ekraanil punase plüüšiga vooderdatud toas linastuv video “Vagabondia” (näidati ka ARS01-l Kiasmas) on filmitud Inglise neoklassitsistliku arhitekti John Soane’i majamuuseumis Londonis. Julien näeb muuseumi kui Pandora laegast, täis nišše, sensuaalseid saladusi, intendante, kuraatoreid ja veidrat koreograafiat. See on väga maaliline video, kuivõrd video puhul on paslik nii öelda – Soolalao inglise tänapäeva maali näitusel te ühtegi nii maalilist asja ei näe. Barokselt külluslik kaader on kultuuriliselt tiine ja üliküps: hübriidse kultuuritaustaga Julien uurib imperiaalse Londoni väärtusi, kus originaalid on koopiatega segi. Tempokas camp-video.
 
Inglise kunstimaailma emblemaatiline tähtsündmus, mis fikseeris trendid tulevastele võimalikele sponsoritele ja kollektsionääridele, põhjustas detsembris Londonis maalikunstnike tõrvikutega protestimarsi – nende meelest oli nominentide valik sel aastal liiga kontseptualismi-keskne. David Lee, kunstilehe Jackdaw toimetaja leiab, et just Turner Prize’i taustajõudude liigne sensatsiooninälg ja väikekodanlikele eelarvamustele mängimine on jäigastanud laiema publiku suhtumist moodsasse kunsti.