TULEB KA LISAKONTSERT! Erki Pärnoja õpetus enne öiseid ühiskontserte Arvo Pärdiga: soovitan enne kuulata seda, millest on saanud defitsiit - vaikus

Suure Reede nädalavahetusel vallutab Jaani kiriku Arvo Pärdi ja Erki Pärnoja muusika, kus muuhulgas kõlab maailma klassika "Für Alina" ja Pärnoja kõige värskem teos "Anima mea".

Mida tähendab sulle Arvo Pärt?

Arvo Pärt on mulle inimesena suureks eeskujuks. Mul ei ole küll au olnud temaga tutvuda, aga ma imetlen ta loomingut ja eelkõige teekonda, kuidas ta oma muusikani jõudnud on. Olen Pärdi kohta palju lugenud, näinud temast tehtud dokumentaale ja olen palju mõelnud selle üle, et soovin saavutada sarnast rahu, mis temast kiirgab ning leida see tugev ühendus iseenesega ning seeläbi ka maailmaga, milles elame. Sellise laetusega muusikat saab luua hing, kes oma otsingutega on jõudnud enese sisemaailma sügavaimatesse soppidesse.

Enam kui kümne aasta eest oli mul suur soov temaga kohtuda -- mul oli nii palju muusikaalaseid küsimusi. Lõpuks avanes mulle võimalus temaga isiklikult kohtuda, kuid noore ja ebakindlana lõin araks -- kõik küsimused, mis mul tol ajal olid, tundusid mulle kui mitte rumalad, siis vähemalt täiesti ebavajalikud. Tänasel päeval kasutaksin seda võimalust kindlasti, aga mu küsimused oleks hoopis teistel teemadel, märksa olulisematel ja inimlikel teemadel.

Milline tema teos sulle esimesena alateadvuses mängima hakkab?

Hetkel on see kindlasti 'Stabat Mater'. Olen seda teost kuulanud palju varasemalt ning eriti palju olen seda teinud viimasel aastal. Aga kui mõelda tagasi ajale, mis oli enne seda, kui minuni jõudis kutse ja võimalus kanda ette oma esimene kooriteos samal õhtul, mil Collegium Musicale kannab ette ka 'Stabat Mater'-i, oleks mu peas esimesena hakanud helisema ilmselt 'Fratres' Gidon Kremeri ja Keith Jarreti esituses.

Pärdi muusikaga koos lava jagada… On see emotsionaalselt väga suur väljakutse?

Kindlasti on. Oma teose kirjutamise esimestel kuudel oli väljakutse eriti suur. Mul oli raske rahuneda ja selgelt näha, milles minu ülesanne seisneb. Seda on keeruline selgitada. Praeguseks on teos valmis ja mul on sellega rahu ning ma mõistan, et Arvo Pärt oli selle teose kirjutamise juures mulle tohutu suureks eeskujuks. Nimelt mõistsin, et pean "Anime Mea" kirjutamiseks kaevuma veel sügavamale enese sisse, sügavamatesse ja õrnadesse soppidesse, et leida vastuseid inimeseks olemise ja uueks saamise küsimustele. Minu ainus võimalus õnnestuda on olla ainult mina ise ja mitte keegi teine. See võib vahel olla suur väljakutse.

Kui palju on kirikus musitseerimine teistmoodi kui mõnel muul laval?

Mul kahjuks ei ole kirikus ülesastumistega palju kogemusi. Küll aga olen külastanud üksjagu kirikuid kontserdikuulajana. Mulle meeldib eelkõige see akustika ja avarus -- see on miski, mida ka oma salvestustel taotlen ja mida erinevate tehniliste vahendite abiga loon.

Aga "Südaöise" puhul ei ole tegu vaid kiriku, kui hoonega, sest vaadates aega, mil see kontsert toimub, näeme, et tegu on kirikumaailma olulisima pühaga. Ma usun, et sel päeval saab kirikus musitseerimine olema väga mitmel põhjusel mu eelnevatest kogemustest erinev ja teistmoodi laetud.

Mis oli ajend „Anima mea“ loomiseks ja kaua sa seda lõid?

Esimeseks ajendiks olid mõned levinud ütlemised, mida inimesed armastavad kasutada, kui nad on elus teinud pöörde (või kui elu on nende jaoks pöörde teinud). Ütlemised nagu “olin justkui uuesti sündinud” või “pärast seda ei ole ma enam sama inimene” andsid mulle tõuke kirjutada heliteos, mis arutleb teemadel, kas inimene saab oma eluajal päriselt muutuda? Kas me saame sündida uueks inimeseks oma eluajal? Mitut elu me oma eluajal elame? Mida tähendab oma endise elu seljataha jätmine ning kus on inimese hing, kui ta oma endise “mina” minevikku on jätnud kuid veel ei tea, milline tema uus “mina“ olema peaks?

Üritasin need mõtted ja küsimused panna helikeelde ja luua maailma, mis nagu kesköögi, mil "Anima Mea" esmaettekanne toimub, on korraga lõpp ja samas algus ning hetk, mis on täis piirituid võimalusi. Teose loomine võiks isegi praegusel hetkel edasi kesta ja seda saaks ajaga kaasa minnes igapäevaselt uuendada, aga mingil hetkel tuli lihtsalt teha sellega rahu ja teha otsus -- valmis! Sellega otsusega kaasnes hetkeline kergendus, aga nagu ikka -- lõpud ja algused käivad käsikäes -- oli uus töö juba varnast võtta. Selleks, et valmis kirjutatud teos elavas esituses parimad võimalused saaks, tuleb teha palju proove, harjutada, arranžeerida ansambli partiisid jpm.

Oli seda kirjutades Pärdi muusika kogu aeg võrdluseks?

Teatud määral küll. Aga võrdlusi oli mul alguses palju. Ma ise nimetan seda perioodi selliseks tehniliseks faasiks. Sel ajal analüüsisin mitmeid teoseid uurides peaasjalikult teose vormi ning üleüldist dünaamikakõverat. Kuna minu varasem looming on alati üles ehitatud albumi formaadis, tahtsin teha seekord midagi teisiti. Mu sooviks oli orgaanilisem kulg ühest teose osast teise ja varasemast suurem seotus osade vahel.

Dirigent Endrik Üksvärav on öelnud: “Tegemist on teatud mõttes ebatavalise koosluse ja lähenemisega – Arvo Pärt ja Erki Pärnoja. Ka kontserdi algusaeg on ebatavaline – natuke enne südaööd. Tallinnas toimuval öökontserdil liigume koos muusikaga ka päriselt ühest päevast teise, Vaiksest laupäevast Ülestõusmispühadesse. Surmast ellu. Kurbusest rõõmu. Ja saame osa inimeseks olemise ilust.” Kui palju sa igapäevaselt mõtled surmale, kurbusele ja inimeseks olemise raskustele?

Ma mõtlen inimeseks olemisele iga päev, aga mitte küll selle raskusele, vaid selle tähendusele. Iga tegu, kohtumine või vestlus annab uue põhjuse selle tähenduse üle mõtlemiseks ja vastuste otsimiseks.

Mida peaks kontserdikülastajad kodus enne tegema, et 23.30-1.30 olla valmis sind ja Pärti nii öisel/varajasel ajal kuulama?

Soovitan võimalusel teha väike jalutuskäik enne kontserti. Ma plaanin seda ise teha. Ja mida kuulata? Tänapäeval ümbritseb meid nii palju muusikat, muudest helidest rääkimata. Ma soovitaksin kuulata seda, millest on saanud defitsiit -- vaikus.