Merli Antsmaa

Ta on noor, ilus ja seto, õpetaja, üliõpilane ja bändimees. Tal on lõhkised teksad, lokid ja kitarr ning mis kõige tähtsam - ansambel Zetod ja nende uus plaat "Lätsi tarrõ tagasi".

See müstiline tema on Jalmar ­Vabarna (21), keda argipäevadel võib tabada Viljandi Kultuuriakadeemia muusikamajas, kus ta õpib teisel kursusel pärimusmuusikat. Harilikult on tal kitarr põlvedel ja nägu naerul, kuid viimastel päevadel on ta justkui mobiili külge kleebitud ja väga asjaliku olemisega. Järjekordset telefonikõnet lõpetades ohkab ta: "Ma tegin täna mobiiliga rääkimise rekordi - neid plaadiasju on lihtsalt nii palju."

28. mail esitleb folkrokkpunklooransambel Zetod Viljandis Pärimusmuusika Aidas oma uut plaati "Lätsi tarrõ tagasi". Nii uuel plaadil kui ka tulevasel kontserdil astub üles palju külalisesinejaid, nende seas Lauri Õunapuu, Juhan Suits, seto neidude leelokoor Tsibihärbläseq, Lömaš Kama jpt. Aida uksed avatakse kell 20.00, mil soojendusbänd Svjata Vatra lavale astub.

"Kirjuta kindlasti seda, et ma olen seto," on Jalmari tungiv soov. Tema vanavanaema oli seto suur laulik Anne Vabarna, kelle loodud on ka seto eepos "Peko". Esimesed teadvustatud kokkupuuted pärimusmuusikaga olid Jalmaril juba õige pisikesest peast, mil ta laulis laste leelokooris Laanetsirk. Pillimänguni jõudis siis, kui Värskas avati muusikakool. Ise kirjeldab ta seda väga värvikalt: "Muusikakool oli nii popp, et kõik, kes tahtsid midagi oma lastest kasvatada, saatsid lapsed sinna. Mul alguses nagu isegi ei olnud huvi, aga ma sain uue ratta. Ja siis ma ütlesin isale, et nüüd ma lähen muusikakooli ka, et ma olen siis üle linna Vinski, rattaga ja puha."

Nüüd õpetab ta Viljandi muusikakoolis juba ise lapsi. "Lähen nendesse lugudesse sama moodi sisse nagu mu õpilased, ja tunnen rõõmu, kui näen, et lastele meeldib see, mida nad teevad - saavad nii-öelda folkmuusikast laksu. Proovin teha huvitavaid seadeid, mis tekitaksid neis eneseavastamise tunde. Partii peab õpilasele kohe meeldima, siis see innustab teda harjutama."

Ansambel Zetode lugu sai alguse 2003. aastal, kui akadeemia pärimuskultuuri õppejõud Ene Lukka-Jegikjan tõstatas küsimuse: "Miks ei ole seto poistel oma bändi?"
Seejärel kirjutati projektid ning leiti juhendaja, Kristjan Priks. Päeval, mil hakati bändi reaalselt kokku panema, oli Värska kultuurikeskusesse kogunenud käputäis kohalikke noori. Nende hulgas ka tol ajal 13aastane Jaanus Viskar ning 16aastane Jalmar, kes esitasid kitarride saatel "Põdralaulu", mis on tänini Zetode üks populaarsemaid lugusid.

Viie tegutsemisaasta jooksul on bändi koosseis korduvalt ­muutunud. Uuel plaadil mängivad Jalmar Vabarna (vokaal, akustiline kitarr, soolokitarr, karmoska, cábasa), Artur Linnus (akordion, vokaal), Martin Kütt (löökriistad, vokaal) ja Aron Laanelind (bassikitarr). Nüüdseks on bassimees vahetunud ning kontserdil astub lavale taas Jaanus Viskar.

Tegemist on äärmiselt unikaalse muusikakollektiiviga, kes on välja töötanud omanäolise helipildi, millega eristuvad teistest täielikult. Omapäraseks teeb ansambli asjaolu, et nende juured on Setomaal ning oma muusikas kasutavad nad seto rahvalaule, segades neid tänapäevaselt roki ja pungiga. Nõnda käib käsikäes uus ja vana, mille omavahelise sünteesi tulemusena sünnib kaasakiskuv, optimistlik, nüansirikas ja kvaliteetne muusika. Tsibihärbläseq toovad üsna mehisele plaadile naiselikku elementi. Tüdrukud laulavad seto rahvalaulule omast kõrgemat häält killõ't, mis juhatab kuulaja tänapäevaste rütmide ja pillikõlade juurest oma esivanemate juurteni. Plaadi lõpus on ka paar laulu traadilda ehk unplugged-vormis, mis esitlevad kuulajale pärimusmuusikat naturaalsel kujul.

Zetode esinemisimago juurde kuuluvad ka seto rahvarõivad, mida noormehed uhkusega kannavad. Hiljuti oli neil esinemine Roheliste rattaretkel, mis jättis poistele sügava mulje. Jalmar seletab väga elavalt: "Mul tekkis tunne, nagu ma oleks tulejumal Sid "Jääaja" filmist, kui publik meie juhatamise järgi tantsima ja laulma hakkas. Esinemistel keskendumegi loomingulisusele ja mängime rahvaga. Näiteks jätsin kord laulu pooleli - publik oli tulnud ju bändile kaasa elama - ja meie kui temperamentne rahvas ei lubanud seda, et nad magaksid. Seega tegin väikese seto huumori: "Kas teil omma' nagla' perse küleh vai?", mille peale publik tõusis ja tantsima hakkas.

Proovime ka publikule õpetada setokeelseid refrääne - oleks lahe, kui rahvas läheb kontserdilt ära ja mõne aja pärast hakkavad lugude fragmendid kummitama."

Lisaks Eesti lavadele on Zetod üles astunud ka Lätis, Poolas, Venemaal ja Udmurtias. Venemaal-käigust on Jalmaril jutustada ka "lõbus" lugu, kuidas miilits neid 2000 rublaga trahvis. Humoorikas on see, et miilits olevat püüdnud neile selgitada, et kui raha ei ole, siis mingu mängima, laulma ja teenigu see raha."

Nüüdseks on kõik võlad vene miilitsale juba tasutud. Kolm aastat on aga Zetode fännid oodanud uut ­plaati ning tasumise tund on tulnud. Rahvas, uskuge seto rahvarõivastes tulejumalatesse!