Neid on nimetatud nii kilplasteks kui robotiteks. Robotid tedagi on intelligentsed masinad, kellele tundekaart tehases sisse panemta jäänud. Kilplaste õnn ja viletsus seevastu peitub nende trafaretsest erinevas mõtlemises.

Minu nägemuses polnud Vanemuise laval ei robotid ega ka kilplased mitte.

Antti Ihalainen on täitsa tavaline Tropp. Väga puhtakujuline liigi esindaja sealjuures. Tropid on selline veider kaader, kelle puhul on raske otsustada, kas ta on loll või siga… Ühel hetkel tundub see nii, järgmisel hoopis teistpidi olevat. See, et Tropp läheb midagi laenama (olgu saagi, suitsu, lumesahka, möödund aastast salatit, ühte tikku, mida iganes… ja kaob pikaks ajaks eiteakuhu, naastes naeratab totralt) on vägagi tavaline. Kriitikud on juba hädaldanud, et nad ei saa tegelaste tunnetele pihta. Aga katsugu nad päriselus mõne Tropi hingeelu sügavusi mõista… Selle ürituse käigus võivad nad pigem ise hullumajja sattuda, kui ülejõu käiva ülesande lahendada.

Ja hoidku jumal selle eest, kui keegi Tropi kokku keeratud jamadele liiga adekvaatselt reageerima peaks (Tropp ajab ju normaalse inimese närvi). Nii püüavadki kõik Tropi lähikonda sattunud rohkem või vähem normaalsed kodanikud oma sisemuses keerleva pigem omateada jätta ja rääkida sellest: “et tahad veel ühte kohvi, tahad, vä…”

Aga naljakas oli lavaltoimuv küll. Põrgulikult naljaks ja põrgulikult realistlik. Teater ei pea olema vastikult paatoslik tundlemine. Mina kaifisin küll antud lavastuse puhul just seda, et näitlejad ilma teatraalsete õhkamiste, ohkamiste ja muu jamata hakkama said, mis suure saali etenduste puhul sugugi nii tavaline pole. Selle tõttu olid nad veenvad.

Minu nägemuses on tegu etendusega, millel on kõik eeldused totaalseks hitiks saada. Saavad nad seda veel kümme järgnevat aastat täisaalidele mängida. Ja mitte ainult Tartu ja Tallinna erudeeritud teatripublikumile, vaid ka mööda külakultuurimaju kruiisitada, nii et kõigil tagumikud bussiistme kujulised on, kuni viimaks ei jõua näitlejad ei Ingomari ega iseennast ära kiruda, et sihukse jama kord endale kaela võtsid.

On ju igas külas ja külakeses oma Tropp olemas ja mis on veel suurem rõõm, kui näha lavalaudadel veel hullemat Troppi, kui see, kes sul omal köögilaua all magab või siis vastupidi jälle kuhugi tuletikke  laenama on läind. 

Ja Pille Jänese lavakujundus on pehmelt öeldes geniaalne. Milles seisneb asja geniaalsus? Esiteks näeb see pagana hea välja, aga mitte ainult . Asja point oli selles, et kõike üleliigset on suudetud vältida, samuti nagu lavastuse enda puhul.

Kui tuba, siis tuba. Ei mingeid keerulisi pöördlava efekte, et nüüd on selle ja nüüd teise tropi tuba, milleks tuleb kindlasti saal pimedaks teha ja siis natuke lava pöörata (nii et keegi ei näeks).

Ammu pole nii paigas etendust näind, et vinguda nagu ei oska ega tahagi. Tropid olid 100 aastat tagasi, on ja jäävad meie sekka, nii et vaadake aga turvalises kohas kohmitesvat Troppi  ja tema kaaskonda ning te saate aru, et teil endil polegi kõige hullemini läinud.

"Tuletikke laenamas"

Autor: Maiju Lassila, lavastaja: Ingomar Vihmar; kunstnik: Pille Jänes, muusikaline kujundus Toomas Lunge.

Osades: Asko Sahlman (Soome), Indrek Taalmaa, Aivar Tommingas, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Janek Joost, Liis Bender, Kersti Heinloo, Raivo Adlas, Katrin Pärn jt.

Esietendus 8. aprillil Vanemuise suures majas.