Laura Helene Luht

Ja sugugi mitte ujumises (õele ei meeldinud vaadata venna võistlemist basseini ääres, kus on niiske nagu kehvas saunas), vaid hoopis teistel aladel. Väikestele tüdrukutele omaselt tahtis ta saada baleriiniks. Siit oli väike samm iluvõimlemiseni, kus ta hakkas käima kolme ja poole aastaselt. Alguses klubis Rütmika, siis Janikas.

Laura harjutas tundide kaupa ja vaikselt hakkas tulema edu. Ta pälvis kaks korda Tartu meistritiitli.

Siis aga saabusid vigastused. Kord pärast järjekordset jalavigastust soovitati tüdrukul trennis mitte hüpata. Kui ema talle spordihalli järele sõitis, polnud Laurat kuskil. Ema ootas veidi aega, mõistis, et ju läheb seekord kauem ja sõitis tööle tagasi, et küll tütar vabanedes helistab. Kui aga oli möödunud juba viis(!) tundi, läks ta spordihalli otsima, et mis küll toimub. Ja muidugi tegi Laura hüpetega trenni treeneri nõudmisel. Laural oli pärast jalg nii valus, et nad käisid traumapunktis, aga ta ei nutnud kordagi.

Tüdrukul tuli võistelda ka siis, kui tal oli palavik 39 kraadi ja ta esinemise ajal rammestunult pikali kukkus.

Ühtäkki kurtis treener, et tüdruk ei püüa enam hästi vahendeid. Laura tuli kord trennist verise suuga, sest kurikas oli talle suhu kukkunud. Vanemad said hädale pihta siis, kui tütar spordihoonest väljudes autot üles ei leidnud, vaid otsiva pilguga ringi vaatas. Ühes kiireneva kasvuga muutus ta kiiresti lühinägelikuks ning vajas läätsi… Lõpuks tekkis vigastusi nii palju, et tüdruk ei saanud enam edasi treenida. Unistus tõusta maailmameistriks (tema iidol oli kõigi aegade edukaimaks iluvõimlejaks peetav ukrainlanna Anna Bessonova) vajus kokku.

“Ei, ma ei kahetse,” ütleb Laura tunamullu tehtud loobumisotsuse kohta, aga tema silmad valguvad vett täis. “See oli mu unistus, kümme aastat tegin trenni…” Spagaati suudab ta teha praegugi, aga see pole mingi lohutus.

Uueks alaks valis Laura rattasõidu – ka tema isa harrastab rattaga sõitmist. Esimese stardi tegi maastikurattaga 2012. aastal Rõuges.

Eelmisel hooajal sõitis kokku juba peaaegu 6000 km. Sõidab nii maastikul, BMX rattaga kui maanteel. Vahetevahel on päris jube, kui mõni ülbe juht suure veoautoga möödub vaid mõnekümne sentimeetri kauguselt– seda hoolimata asjaolust, et treeneri vilkuritega auto laste kannul sõidab.

Mullu juunis harjutas tüdruk üksinda nikerdamist (täpsussõitu), et valmistuda noortekoondise laagri tarbeks. Mõtles, et teeb veel ühe ringi Toomemäel – seal asub tema kodurada. Ta ei saanudki kõrge rohuga ning päikesepaistest ja varjudest laigulisel rajal tähele panna auku, mis oli kaevatud ühe hüpeka alla. Tagumine ratas jäi sinna kinni, Laura lendas üle pea. “Sain aru, et ma ei saa edasi sõita. Arvasin, et ehk paar roiet läksid.” Ta helistas ja kutsus abi. Isa polnud kunagi kuulnud, et tütar võiks teha nii hädist häält.

Traumapunktis öeldi pärast röntgenit, et õnneks on tüdrukul vaid põrutus.

Järgmisel päeval läks Laura uuesti trenni ja tal jäi hing kinni. Uus traumapunkti külastus lõppes jahmatusega: neiul oli seljaluu seitsmenda ja kaheksanda lüli murd.

Arstid hoiatasid, et Laura ei tohi neli kuud isegi mitte istuda.

Tegelikult hakkas ta juba kolm nädalat pärast kukkumist puki peal trenni tegema ning juulis Tallinnas tuli Eesti meistriks trekisõidus, võites nii 200 meetrit lendstardist, ühe ringi paigalstardist kui 1 km jälitussõidu.

Seejuures oli see esimene kord, kui ta üldse trekil sõitis. Varustus oli veel Erika Salumäe aegadest – ka Laura treener Jüri Kalmus on Salumäe kunagine treener ajast, mil olümpiavõitja veel Elvas elas.

Laura toa seintel on oluline koht kooli kiituskirjadel. “Hea õppimine tagab tuleviku,” leiab ta. Väga õige seisukoht.

Laura Helene Luht (14)

Amet: jalgrattur.

Senine suurim saavutus: Eesti meistritiitel trekisõidus. Arvasin pärast suvist kukkumist Tartus, et ma ei saagi enam sõita.

2014. aasta eesmärk: Eesti meistritiitel. Loodan, et kukkumisi jääb vähemaks.