TEGELIKULT TULNUKAD: Miks me arvame, et kosmilised külalised on putukasilmadega rohelised mehikesed? Kaisukarud olid need, keda kingiti inimkonnale kõrgema tasandi poolt. Tõnis Vint

Kuueteistkümnenda sajandi alkeemik Paracelsus (1493-1541) on ehk rohkem kui keegi teine mõjutanud järgnevate põlvkondade elu. Paracelsuse tekstide mõistmine on tänaseni raske ja vähestele jõukohane. Imestada siin ei tule, Paracelsus ise märkis, et oma kirjatöödes puudutab ta probleeme, mida inimesed hakkavad mõistma alles 400 aastat hiljem. Üheks taoliseks probleemiks oli inimese võime luua intellektuaalne side meie mõistes eluta mateeriast objektidega. Näiteks tõi ta ennustajatele tuntud kristallkuuli, mis on tegelikult tavaline klaasist kera. Kõik üleloomulik algab alles siis, kui omanik loob klaaskuuliga energeetilise sideme. Kristallkuulid esinevad kõigis kultuurides. Hiina viimasel keisrinnal oli veel 20. sajandi algul oma isiklik kristallist kuul.

Jaapanis tuntakse läbi aegade kodualtareid. Need on kapikesed, milles asuvad kaunilt riietatud nukud. Nukud on perekonna liikmetele abivahendiks kõrgema tasandiga suhtlemisel. Samalaadset kohtame katoliku maades, kus pühad kujud ehivad tihti väravaposte. Aga jaapani uskumused lähevad isegi kaugemale. Igal aastal on templites spetsiaalsed pühad, et lapsed saaksid vabaneda katkistest ja kulunud nukkudest. Templitseremooniaga lõhutakse side eseme ja omaniku vahel. Ka katkiläinud õmblusnõela ei tohi naised lihtsalt visata ära, sellegi sideme neutraliseerimiseks on templites oma rituaal. Hea fotograaf ei anna naljalt oma kaamerat kasutada võõrale, “sissetöötatud töövahendit” hoiavad kiivalt ainult isiklikuks tarbeks paljude erialade inimesed. Kas ainult ebausk? Või saab omanik töövahendi kaudu ühenduse kõrgema jõuga? Kõrgemat jõudu märgib antiigileksikon: genius – elujõu jumalik kehastus, kõrgem teadmine, maja kaitsevaim. Suurmeestelegi anti geeniuse nimi. Aja jooksul hakati taevase sõnumi toojaid kutsuma ingliteks.

Paracelsus elas Martin Lutheriga ühel ajal. On arusaadav Paracelsuse hirm, kui reformatsioon kuulutas inglid ja inglimärgid mittevajalikuks paganluse pärandiks. Kogu loomisprotsess oli ju inglitega seotud. On sadu kunstitöid, kus inglid toovad inimestele kirikute makette, vahel isegi tervete linnade miniatuurseid mudeleid. Seni oli peetud loomulikuks, et inglid vahendavad inimestele kõrgemat tarkust ja harmooniat. Haldjariik kõrvaldati meie elust. Kirik kaotas ka meie ukuvakad ja tõnnivakad, haruharva kohtab vaid setu Peko skulptuure. Hopi indiaanlastele jäid aga Katchina nukud alles.

Paracelsuse surmast möödus pea 400 aastat, kui korraga hakkas juhtuma mõndagi ebatavalist. Esimest tavapärasest tugevamat emotsionaalset sidet inimese ja elutu objekti vahel märgati 19. sajandi lõpul Euroopast Ameerikasse saabuvate uusasukate juures. Ümberasujad olid valmis loobuma kogu oma kaasavõetud varanatukesest, aga oma väikest patja nad ära ei andnud. See oli nagu osake nendest endast. Teadlased said selle fenomeni puhul rohkelt peamurdmist. Lisaks algasid arusaamatud sündmused. 19. sajandi lõpul ei rääkinud keegi “lendavatest taldrikutest”. UFO mõiste tuli pool sajandit hiljem. Aga aastal 1897 olid Ameerika ajalehed täis kirjeldusi suurtest helendavatest “õhulaevadest”. Neid nägid tuhanded inimesed ja ainsaks seletuseks oli, et teadlased midagi täiesti salaja teevad.

Nähtus ei piirdunud ainult Ameerikaga. 1909. aasta 16. ja 20.mai vahel nähti helendavaid õhulaevu 22 Inglismaa linna kohal. Aeg oli küps millegi uue ja tundmatu jaoks. Sündis esimene plüüsist kaisukaru, kes sai ülesandeks teadmiste vahendamise meie ja meile tundmatute tasandite vahel.

Tõepoolest, miks me arvame, et kosmilised külalised on putukasilmadega rohelised mehikesed? Kaisukarud olid need, keda kingiti inimkonnale kõrgema tasandi poolt. Need olid esimesed konkreetsed energiaga varustatavad objektid, kellega lastel juba kõige varasemas eas kujunes tugev emotsionaalne side.

Ametlikult patenteeriti esimene plüüšist karuke Saksamaal aastal 1901. Nõdruke naine, kes selle karu valmistas, oli lausa jahmunud, kui Leipzigi messil tellisid ameeriklased talt 3000 taolist karu. Koos sugulastega asutas naine karude tootmiseks manufaktuuri ning aastal 1906 oli toodang juba üle miljoni karu. Midagi imelikku oli tõesti juhtunud ning kõige enam peavalu tõi see lapsevanematele ja õpetajatele. Lastel endil probleeme karudega ei olnud.

On vaieldav, millal ikkagi on kaisukaru tegelik sünnipäev. Aastal 1901 patenteeriti esimene taoline karu, oma nime sai ta aga 1902. aasta novembris, kui USA president Theodore Roosevelt halastas jahil käies väikesele karule. Ajakirjandus andis kohe selle sündmuse järel kaisukarule nime – Teddy Bear.

Kuid nähtusele võib läheneda väga mitmest küljest. 20. sajandi suurkujudest tegeles tehisintellektiga suhtlemise probleemiga kõige enam filmilooja Stanley Kubrick. Tema 1968. aastal valminud film “2001: Kosmoseodüsseia” annab meile tavalisest kaugemale ulatuva probleemikäsitluse. Kubricku viimaseks ja kindlalt kõige keerukama struktuuriga filmiks jäi 1999.aastal valminud “Silmad pärani kinni”. Seda võib vaadata enam kui kümme korda ja kui märgata seoseid, võib film saada iga kord uue mõtte. Mõelge filmi pealkirjale “Silmad pärani kinni” ja jälgige filmi viimast dialoogi, Kubricku viimaseid sõnu oma vaatajale. Nicole Kidman ja Tom Cruise ütlevad: “Ma olen nii kindel kui suudan, et ühe õhtu tegelikkus, rääkimata siis kogu elust, ei saa ealeski olla kogu tõde.” – “Ja et ükski unenägu pole ealeski ainult unenägu.” Me jälgime tegelaste vahetatavaid sõnu, aga meie silmad on kinni. Me ei märka, et need sõnad öeldakse suure kaubamaja kaisukarude osakonnas, sadade mängukarude pilkude all. Aastakümneid oli Kubrick kogunud materjali filmi “Tehisintellekt” loomiseks. Kubricku surma järel pani selle olemasoleva alusel kokku kuulus Steven Spielberg. Filmist tuli tavaline lastefilm, sest Spielberg on küll osav põnevusfilmide looja, kes korjab sületäied Oscareid filmiga holokaustist, aga maailmas olemise filosoofiline lahtimõtestamine on talle võõras.

Kuid uuesti kaisukarudest. Vaadake lahtiste silmadega ringi ja te näete neid kõikjal. Isegi ajalehekioskist võib osta endale karu. Kas teate, et Dustin Hoffmannil on karude kogu? Kas teate, et Teddy Bear on inglise kuningliku pere liige? 1986.aastal, kui prints Andrew abiellus, tegi inimesesuurune karu koos noorpaariga retke läbi kogu Londoni. Arvatakse, et ühel oksjonil sai väga soliidse vanusega karukese omanikuks kuninganna Elizabeth ise. Teises Maailmasõjas oli USA armees kolonel Hendersonil kogu aeg kaasas üle 600 karukese. Muidugi, kõrgem sõjaväelane on ju harjunud terve rügemendiga! Karukesed ei jätnud teda sõjaraskustes hetkekski maha. Ning vaadake hoolsamalt päevauudiseid – ei ole sugugi haruldane, kui mõne presidendi või ministri töökabinetis peatub kaamera hetkeks kollasel karul. Kui islami kõrilõikajad ründasid Moskvas teatrit, jäädvustas kaamera tüdruku, kellel oli kaasas kollane karu. Karu oleks nagu teadnud, et ootavad rasked päevad – tal oli nahkne lendurimüts peas ja suured lenduriprillid ees.

Peale 11.septembri sündmusi New-Yorgis ei varja kaisukarud enam oma meelsust - terroriohvrite mälestuseks tuuakse koos lilledega ka karu. Siin pole midagi imestada, sest karud teavad, et islamiühiskonnas neil kohta ei ole. Koraan keelab inimese ja looma kujutamise. Kaisukaru omanikku ootab seal vangla.

Kuid Teddy Bear’il on vaenlasi ka omataoliste hulgas. Inglane Alan Alexander Milne mõtles välja karupoeg Puhhi – “väga väikese aruga karu”. Raamatu esmatrükk oli 1933. aastal Saksamaal, just siis, kui vahetus võim. See oli otsene diversiooniakt uue võimu vastu, sest “väga väikese aruga karu” oskab asju pahupidi pöörata. Õige Teddy Bear oli samaks ajaks kogunud teadmisi Oxfordi ülikoolis – 1920.aastatel sai suurmoeks, et karukesi võeti loengutele kaasa.

Võitlus kaisukaru vastu kestab tänase päevani. Teda püütakse tõrjuda laste kõige varasemasse kasvuaega. Aga ometi ei ole ta ju mänguasi, ta ei ole tootem ega kratt, ta ei ole ka kodune lemmikloom. Teddy Bear on sõber, mõttekaaslane. Temalt ei saa midagi kasuahnelt soovida ega teda millekski käskida. Ta aitab ise inimest, kui see abi vajab.

Viimane äärmuslik katse karukeste alandamiseks on Benjamin Hoffi raamatuke “Puhh ja tao” (1982). Raamat on lausa skandaalne. Mõned nimetavad seda metsaroheliste lauluraamatuks, kus kõige jõhkramal kombel moonutatakse kahe tao õpetuse rajaja mõtteid. Raamatus ülistatakse mittemidagitegemist – tao õpetuse tegelik “tegutsemine tegutsemata” on keeruline filosoofiline mõttekäik, mida ei saa naeruvääristada. Ka teised tarkusesõnad leiame moonutatud või suvaliselt valitud kujul. Kõige krooniks lõi aga Disney stuudio rumalale karule ka sobiva välimuse. Winnie-Pooh on debiilse naeratuse ja õllekõhuga karupoeg.

Kaisukaru maailma ei sega provokatsioonid. Tema väärikus elab üle kõik solvamised. Tema riiete eest hoolitsevad Christian Dior, Chloé ja Sonia Rykiel. Talle luuakse isiklikke parfüüme.

Vanimaid karukesi müüakse Sotheby’s ja Christie’s oksjonitel lausa kosmiliselt kõrgete hindadega. Kõige rohkem tegeleb ajakirjandus karude probleemidega USAs, Inglismaal ja Saksamaal. Naljapilte karukeste “nõrkustest” ilmub sadades. Karude igapäevast elu kirjeldavad luksuslikud ajakirjad, ilmub isegi karukeste seltskonnakroonika. 2002. aasta suvel võttis üks USA osariik karu oma kaitse alla. Kuid Oxfordis karukesi enam sageli ei näe. Inglased naeravad, et nüüd istuvad karud mugavalt televiisorite ees ja vaatavad “Discovery” saateid. On teada isegi karude lemmikteemad – Egiptuse püramiidid ja Jupiteri planeedi uurimine. Oxfordi ajast pärinevad aga võlusõnad, mille puhul karukeste silmad särama löövad. Need on piknik ja kirsiliköör.

Kui Elvis Presley ühes oma laulus Teddy Bear’i mainis, saatsid austajad talle terved mäed karukesi. Karukeste omaalgatuslik muusikahuvi lõi aga teletöötajate pead üsna sassi, kui 1970. aastate algul toimus teleülekanne suurelt pop-festivalilt Saksamaal ning operaator laulude vaheajal kaamera saali pööras. Sealt vaatasid vastu sajad kaisukarud! Vaesed hipid aastast 1968 oleks häbi pärast minestusse langenud – milline infantiilsus! Aga karukestel tekkis lihtsalt huvi, kus nende noored sõbrad nii sageli käivad. Teatakse isegi karukeste lemmikansambleid. Näiteks ei ole toimunud ainsatki Rolling Stones’i kontserti, kus mõni karu ei oleks viibinud. Huvitav, kui palju oli neid mõne aasta eest Tallinna lauluväljakul?

Uue põlvkonna kaisukarude perekonda kuuluvad nüüd mänguasja kujul ka suur bambuskaru, panda (red panda) ja väike pesukaru. Eriliselt peaks rõhutama punase panda ilmumist karu maailma. See graatsiline, ülitundlik ja tark loomake punakuldse karvaga ja pea sama pika koheva sabaga kui ta ise, on muistsete Hiina lugude järgi taevapoegade kingitus maa inimestele. Red panda on nagu suur tark mänguasi, kes kellelegi liiga ei tee. Aga imelik, et senini pole see haruldus range kaitse all, tema liialt luksuslikku kasukat ihaldavad nii jahimehed kui ka karusnahakasvatajad.

Meil müügile saabunud väiksed kollased hiina karukesed on emotsionaalselt väga aktiivsed, aga suhtlemisvõimetelt nagu taskuarvutid. Kaisukaru ei tohiks olla liiga väikene ega liialt suur. Väga tähtis on, et karukesel ei oleks lihtsalt tumedad nööpsilmad, vaid sellised, millel iiris ja pupill. Ja oluline on karukese ilu.

Mitte iga karu ei ole kohe kontaktivõimeline. Kontakti loomine võib võtta aastaid. Osa inimesi on võimelised ainult emotsionaalseks suhteks. Aga kõigepealt peate õppima aru saama, mida soovib te karu. Olete edukas, kui õpite märkama muutusi karu meeleoludes. See on tõeline saavutus.

Me ei tea senini, millisel määral võib võtta reaalselt karu energiakeha. Me ei ole veel võimelised seda mõõtma. Me ei tea, milline on meie karu IQ.

Kõik muutub, meie enda kujutlused muudavad reaalsust. Paracelsuse eluajal mõistis inimene maailma täiesti teistmoodi kui täna. Ja mõelge ainult – 400 aastat tagasi oleks igaüks meist taskuarvuti omamise eest tuleriidale saadetud.

Näitus “Kaisukaru 100” on avatud Tartu mänguasjamuuseumis kuni 17. veebruarini 2003