Tunneli lõpust paistab vaid läheneva rongi prožektor

Urmas Vadi „Elu mõttetusest“ on lühijuttude ja kirjanduslike kildude kogumik, mille tegevus leiab aset Pettunud Inimeste külas.

Vene kirjanikud Ilf ja Petrov tegid omal ajal tähelepanuväärse avastuse, et on olemas suur maailm ja väike maailm. Kirjeldan mälu järgi: suures maailmas toimuvad mastaapsed rahvusvahelised sündmused, päästetakse ujuvale jääpangale jäänud polaaruurijaid. Väikeses maailmas aga leiutatakse naiste korkkaenlaalused ja laulev põis „Uhti-uhti“. Ma ei tea, mis need korkkaenlaalused on, ilmselt mingi kuuma ilmaga higi imav asi, mida kasutati enne seda, kui avastati, et erinevad alumiiniumiühendid blokeerivad edukalt higistamiskanalid ja selle tulemusel higistamine väheneb või peatub. Aga paralleel on ilmne – kusagil tehakse suuri asju ja kusagil on väikesed asjad. Inimeste igapäevane elu aga koosneb väikestest asjadest.

Urmas Vadi „Elu mõttetusest“ on lühijuttude ja kirjanduslike kildude kogumik, mille tegevus leiab aset Pettunud Inimeste külas. Selline kohanimi viitab otse, et sündmuskoht on väikeses maailmas. Minategelane on Pettunud Inimeste küla kroonik, kes tähendab üles nii igavad kui ootamatud olukorrad, mida elu pakub. Elanikud on tavalised inimesed, kes elavad oma tavalist elu – käivad klassikoosolekul, piiluvad võõrastest akendest sisse, korraldavad tagahoovis grillipeo, tellivad naisele kunstrinnad. Kroonik kommenteerib nende tegemisi, lisab puänteeriva lõpulause. Saab nalja, aga tekib ka kurbust. „Kogu aeg tuleb nutt peale,“ kordub üks motiiv, mis võiks olla teose võtmeks. Sest inimesed kolisid ju pealinnast ära, tulid suurest maailmast väiksesse, lootes oma eraelust ja mõnusatest väikestest asjadest mõnusa pesa ehitada, mitte ärrituda selle suure maailma peale, mis nagunii neist ei sõltu. Aga midagi head sellestki välja ei tulnud. Ikka on mingisugune jama, nutt tikub peale, tundub, et tunneli lõpust paistev valgus on läheneva rongi prožektor. Selles mõttes on see üks aus raamat.