Ugrimugri võrk
Praegu on läänepoolse hõimuliikumise üks peamisi küsimusi, kuidas arendada edasi suhteid Venemaa soomeugrilastega. Nüüd, kui ammu on möödas Nõukogude Liidu lagunemise aegne vabadusvaimustus ning lõppemas on ka Jeltsini-aegne föderalistlik riigikord.
Venemaa muutub üha rohkem ülitsentraliseeritud unitaarriigi sarnaseks, vabariikide ja ringkondade seaduste “harmoniseerimine” föderaalseadustega viimastel aastatel on Marimaal ja Karjalas tinginud mitmete vahepeal kehtestatud keeleliste eriõiguste kadumise. Venestumisprotsess läheb aga rahulikult edasi nagu vanal heal nõukogude ajal. Teiselt poolt muutuvad Soome, Eesti ja Ungari vähehaaval tavalisteks õhtumaisteks maadeks, lõimuvad üha tihedamini Lääne tsivilisatsiooniga, kaugenedes kultuuriliselt oma lähematestki hõimurahvastest.
On üsna selge, et ühegi Venemaal elava soome-ugri rahva püüdluseks ei saa praegu olla oma riigi rajamine, mis oleks föderatsioonist sõltumatu. Pigem räägitakse praegu Vene Föderatsiooni kuuluvate oblastite, ringkondade ja vabariikide liitmisest: kokku 89 autonoomse “föderatsioonisubjekti” pidamine olla ebaefektiivne ja näiteks 20 oblastit oleks hõlpsam hallata. Permikomi autonoomne ringkond, kus permikomid olid arvulises enamuses, juba liidetigi rikkama venekeelse Permi oblasti külge. Mõistagi tehti seda kooskõlas mõlema territooriumi rahva referendumil väjlendatud tahtega.
Üldise ja suure “soome-ugri asja” ajamine takerdub samuti tihtipeale venekeelsesse bürokraatiasse. See erineb riiklikust Vene bürokraatiast selle poolest, et soome-ugri asja ajavaid venekeelseid pabereid teevad suures osas inimesed, kes ei räägi vene keelt emakeelena. Väga paljudel neist on raskusi korraliku ja õige vene keele rääkimise ja kirjutamisega: paljud udmurdid ja marid kurdavad, et tegelikult on isegi nende ülikoolis käinud rahvuskaaslaste vene keele oskus liiga vilets. Teiseks on nendel venekeelsetel paberitel, mis ametlikult ja pidulikult vastu võetakse, enamasti väga vähe mõju, kuigi nad kopeerivad administratiivaktide sõnavara: “otsustame”, “suunata”, “peame vajalikuks korraldada” ja kõike muud säärast, mis enamasti ainult sõnadeks jääbki.
Möödunud nädalal lõppenud soome-ugri rahvaste neljanda maailmakongressi aegu tuli mulle pähe, et meil on toimiv mitteformaalne ugrimugri võrk. Sinna kuulub hulk inimesi, kes oskavad mitut soome-ugri keelt või kes muul moel suudavad tegutseda kahe-kolme eri ugrimugri kultuuri vahendajana. (Kalavõrguski on igal võrgusõlmel otseühendus ainult neljaga ülejäänud sõlmedest, just nii on ta kõige tõhusam.)
Sellist vahendavat võrgurahvast kogunes kongressile palju (kongressi osavõtjate täpset arvugi olla korraldajate sõnul raske kindlaks teha, pakutakse kuut-seitsesada), nad võisid seal omi asju omavahel ajada kõigi nelja-viie Tallinnas oldud päeva jooksul. Mul pole aimugi, palju uut rahvast sellesse võrku kaasati ja kes nüüd veel omavahel tuttavaks said.
Ugrimugri võrgu edasikudumisele ja aukude lappimisele tulekski pühenduda. Minu meelest pole soome-ugri maailma tulevik mitte selles, et ehitatakse lõpuks valmis püramiid, mille tipus on mõjuvõimas soome-ugri vaarao, kes suudab vene keeles korraldada kõigi soomeugrilaste asju, vaid pigem võrkkondlikus eluviisis. Liiga kõrged struktuurid on väga haavatavad ja võivad kokku variseda, impeeriumi pealinna hävitamine mõjutab kogu impeeriumi.
Oleks vaja, et eesti Linuxi-tõlkijad ja saami Linuxi-tõlkijad tihedamini suhtleksid ja aitaksid koolitada udmurdi ja mari Linuxi-tõlkijaid, keda ei pruugi praegu olemaski olla ning keda eesti Linuxi-tõlkijate ja saami Linuxi-tõlkijate innustuseta ei pruugi tekkidagi. Samuti on ilmselt ühiseid huve näiteks emakeeleõpetajatel ja kõigil, kes tänapäeva globaliseeruvas maailmas hoiavad kinni oma vähese kõnelejate arvuga keeles elavast kultuurist.
Üheks võtmeks võikski selles võrgus olla keel koos sellega tihedalt seotud ilmavaate ja traditsioonilise kultuuriga. Teatavasti loetakse soomeugrilasi omavahel “sugulasteks” põhiliselt keele ning sellest sõltuva meele, aga mitte geneetilise päritolu poolest. Ugrimugri võrgu kõige paremateks sõlmedeks saavad inimesed, kes on võõrkeelena ära õppinud mõne soome-ugri vähemuskeele ning kõnealuses kultuuris omaks võetud. Kui mõni udmurt mokša keele kuidagi selgeks on saanud, ei saa ju tema kohalviibimisel teda mokša keeles taga rääkida, saab hoopis arutada asju, millest ülejäänud ei pruugi kuulda.
Ühtlasi laieneb niimoodi selliste vähemuskeelte kasutusvaldkond ja tõuseb nende maine: soome-ugri vähemuskeeled on enamasti kodukeeled, mida võõrastega üldse ei räägita. Näiteks ainult ühes saami külas – nimelt Guovdageaidnus – kõnetatakse võõraid saami keeles, mujal ikka kas norra, soome, rootsi või vene keeles sõltuvalt sellest, kuspool piiri parasjagu ollakse. Olen tihti omal nahal tundnud, kui raske on panna Norra või Rootsi saamlasi aru saama, et ma saami keelt oskan, aga norra või rootsi keelt üldse mitte, nii et kasutan saami keelt nendega kõneldes puhtpraktilistel põhjustel.
Arvamisest, et oma keelt ei lähe tarvis ja et sellest keelest keegi väljastpoolt pere- ja tutvusringkonda ei hooli, ongi tingitud suur osa väiksemate soomeugri rahvaste hädasid. Lõppeks hoolib väike kõnelejatering oma keelest vähe ja ei pruugi üritatadagi selles kirja või raamatut kirjutada. Sellised vähemuskeeled on kängitsetud väga ahtasse sängi ja sealt välja, omameelsesse linnakultuuri, internetti, SMSidesse ning e-kirjadesse tulekski need keeled vabastada. Niimoodi on võimalik ugrimugrilisse võrku püüda üha rohkem inimesi.
