Ühendatud inimesed

“Eesti.ee – üks e-riik!” märkasin ükspäev bussiputka seinal reklaami. Lähemal uurimisel selgus, et see on meie riigiportaali slõugan. Kas imagoloogide juhuslik või teadlik valik, võib-olla isegi must huumor, aga igatahes tähelepanuväärne, et loosungist õhkab ajaloos läbiproovitud totalitaarse retoorika suursugust vaimu.

Eesti inimene on e-riigi arengule viimastel nädalatel korduvalt jalgu jäänud. Eks viitab seegi e-riigi mõtte totalitaarsusele, riigi ülimusele inimese ees. Sotsiaalministeeriumi ja tegeliku elu palju arutatud kokkupõrke olemuse võib sõnastada ka nii: näitamaks ennast e-riigi eesrindlasena, pidas ministeerium olulisemaks seda, et süsteem käivituks tähtajaks, kui seda, et abitud inimesed oma toiduraha õigel ajal kätte saaksid. Ka pensionide väljamaksmise süsteemi viimine moodsatele alustele tõrgub, sest on selgunud: kuigi raha jaotamine virtuaalsetele kontodele oleks mugav ja kergesti jälgitav, on nõrgim lüli seenior, kellel pole mingitel põhjustel ligipääsu pangaautomaadile, elab sellest liiga kaugel, on liikumispiirangutega või lihtsalt liiga vana, et üldse tänapäeva pangandusele pihta saada.

Eesti e-riik on näidanud oma hoiatavat pahupoolt: esmaseks muutus süsteemi enese areng ja meelest kadus see, milleks süsteemid loodud,,. ehk kodanike parem teenindamine

Unistus riigist kui sujuvast masinavärgist, kus kõikehõlmavate andmete liikumises ja töötluses ei ole tõrkeid, on ülima eesmärgina lummanud bürokraate, elu asendamatuid korrapidajaid, riikluse moodustumise algaegadest. Sotsioloog Max Weber, kes muu hulgas mõtestas ka bürokraatia olemust, sõnastas juba üheksakümmend aastat tagasi, et bürokraatiad ongi üles ehitatud töötama nagu masinad, asendamaks järk-järgult toimivaid traditsioonilisi organisatsioone. Bürokraatia toob ratsionaliseerumise kaasa kõikides eluvaldkondades, avalikus ja privaatsfääris, hõlmates ka abielu, perekonna ja isiklikud suhted.

Dehumaniseeritakse inimsuhted, eluolu demüstifitseerides eemaldab bürokraatia sellest vaimse ja moraalse tähenduse, inimväärtused, ja asendab loogilise, mõistuspärase, kalkuleeritava elemendiga.

Weberi ajal, korrastatud toimikutega riiulite ja kartoteegikappidega täidetud tummade akende ja üleelusuuruste sammastega ministeeriumide aja süsteemiülemad ei osanud uneledagi tänastest võimalustest, mida pakub andmete haldamiseks IT: et on tegelikult tõesti võimalik kõikehõlmav ja omnipresentne, täiuslik andmebaas. Täna on Exceli vms tabelitesse koondatud kogu teave inimeste kohta, märksõnadeks mugavus, kiirus, läbipaistvus ja töödeldavus (muide: nimi Excel tuleb sõnast excellent [suurepärane], kuid progressiivsemad eelistavad andmetöötluseks juba Google’i Spreadsheeti, mis lisab Exceli voorustele andmete kättesaadavuse võrgus).

On vaidlustamatu tõsiasi, et e-riik on üks suuremaid (või väheseid) Eesti edulugusid, üks meie intellektuaalseid saavutusi, mida esitletakse kõrgetele külalistele ja mida saab isegi eksportida. Täna on Eestis tähtsamaid ameteid süsteemiadministraatorid ja IT-juhid, kelleta hanguks igasugune elu igas vähegi moodsamas asutuses. Kõikide andmete süsteemse haldamise võimu suurust on tõesti raske üle hinnata. Võib ehk liialdades väita, et süsteemiülemad, kes on välja mõelnud ja hoiavad käigus e-riiki, on vähemalt sama olulised tegelased kui peaminister, ehkki me ei tunne neist inimesena keda gi. Erinevuseks vaid see, et peaminister võib eksida, süsteemiülem aga mitte, sest e-riik jookseb kohe kokku. Ja mis siis, kui mõni võtmetähendusega süsteemiülem ilmutab mingit liiki inimlikku nõrkust või allub väljapressimisele? Küberrünnakud aprillirahutuste ajal andsid aimu virtuaalriigi hävingu võimalikest mastaapidest.

Ideaalis on e-riigi kodanik olla tõesti väga mõnus: saab ekraani tagant lahkumata suhelda erinevate tüütute asutustega, vajadusel infot oma tervise, auto, kinnistute, sotsiaalsete tagatiste jms kohta. Ei pea suhtlema ühegi elava inimesega, kes võib olla pahas tujus või telefoni juurest lahkunud just siis, kui teda vaja, või siis põdeda mõnd piisknakkusega levivat haigust. Ainus, mida e-kodanik tulevikus või ka ehk juba täna endast üldse ise teadma peab, on oma ID-kaardi pin-kood ja netipanga paroolid. Kõik muu on varsti vaid hiirekliki kaugusel ja ripub võrgus.

Me võime mõtestada lauset “üks e-riik” ka kui tulevikuvisiooni, kus kogu rahvas on ühendatud ühisesse vereringesse elektroonilises süsteemis. Kõikvõimalikud andmed on omavahel ristkasutuses ja peale kodaniku enda saab selleks volitatud ametnike armee jälgida, et ei toimuks mingite ühiselt loodud hüvede kuritarvitust kodaniku poolt.

E-riigi inspiratsiooniallikana pole teiste hulgas raske näha panoptikumi, rajatist, mida on peetud kinnipidamisasutuse ideaaliks ja kus vaatlejatele ja valvuritele on üksikasjadeni jälgitav kontrollialuste iga samm ja pisimgi liigutus. Pole juhuslik, et IT-lahendused on hästi sisse töötatud karistusasutustes. Näiteks AS Ühisteenuste kõrgtehnoloogiline andmekäitlus tagab, et hoiatused parkimistrahvide kohta saabuvad masinavärgi suurepärase töö tõttu ka pärast seda, kui kodanik on esitanud asutusele põhjendatud vaide ja see on telefonitsi inimeste poolt justkui aktsepteeritud. Sarnaseid tragikoomilisi lugusid on teada ka näiteks prügiveokorraldusest, kus süsteem saadab kord sisestatud nimekirja alusel välja arveid olenemata teenuse kasutamisest, jne, jne. Olles mõne turundusfirma andmebaasis, võib pakkumisi ja sooduskuponge saada ka elust lahkunu – kui sugulased pole teda just andmebaasist eemaldanud. Kui paljud meist on kuulnud: jah, me saame aru, aga meie IT-süsteem on niimoodi üles ehitatud...

Weber pidas bürokraatiat ja ühiskonna ratsionaliseerumist modernses ühiskonnas vältimatuks ja pole ilmselt teist mehhanismi, hõlmamaks üha kasvavat infomassiivi. Kuid me võime küsida koos klassikuga: kuhu see areng üldse viib, mis saab üha ratsionaalsemast ja inimkaugemalt toimivast ühiskonnast? Teame vaid seda, et kui süsteemi tõhusus on ülim eesmärk, on inimohvrid vältimatud. Kui just ei õnnestu aretada täiuslikku, totaalselt ühendatud ja taltsast e-inimest, kiip kõige olulisega naha all nagu koeral või kassil juba täna.