Uhkelt imelik

Kinnisvaraarendajate mured erilist kaastunnet ei tekita, igavat ning nüri kiirarhitektuuri võikski juba otsast lammutama hakata. Ometi on just nüüd, justkui praeguste olude kiuste, valminud mõningaid sisukuselt keerulisi maju. Ilmselt on peale võileivahinna ehitiste elujõulisus argument, mis võiks alati kaubaks minna. Pikemaks ajaks mõeldud kodu puhul ei otsita tegelikult ju mitte edvikut ega ülisoliidset fassaadi, vaid mõnusat põhiplaanilahendust, armast kodukanti, kohta kärule ja kartulitele ja seda äratundmisrõõmu tekitavat "miskit".

Nende väärtuste põhjal pärjati ka hiljuti disainerite liidu poolt korraldatud arhitektuurikonkursil teise preemiaga Jõekaare elamu Tartus. Jah, ühelt poolt on kahtlemata tegu fotogeenilise arhitektuuriajakirja majaga, mida kuskil häbenema ei peaks. Teisalt on Emajõe-äärses Siili tänava majas mõttetihedust. Hea tulemus pole siiski juhuslik ubin, vaid Tartu linna eestkostel korraldatud võistluse tulem. Nüüd on valminud esimene järk võidutööst - Austriast Grazist tulevate Thomas Pucheri ning Alfred Brambergeri büroode koostööprojektist. Samad tegijad pälvisid Eesti Rahva Muuseumi kõva eeltööd nõudnud konkursil kolmanda koha.

Valitud kohaks on madal lage ala, millel ei puudu aguliromantika võlu: jõeäärne võpsik, viltuvajunud paadikuurid, eemal veidike tootmist. Kavandatava kvartali esimene hoone vääristab seega lihtsakoelist linnanurka, vormides õhkkonna eriliseks. Väljendusrikka, suisa lennuka välisilme taga avaneb loogiline elamu. Korterid paiknevad ümber suure ning keskse spiraalse valgmikuga tipneva trepikoja. Kodudel on ohtralt rõdupinda, mistõttu on toad valgusküllased ning uhkete vaadetega.

Et maja on terviklik, üksinda olles monumentaalnegi, siis pole hullu, kui paberile jäänud kaaskond jääkski ehitamata. Aga ei oleks seegi paha, kui sarnaseid hooneid siia veel kerkiks. Särtsakat arhitektuuri ning uusi linlasi peaks Tartusse õnneks veel mahtuma.