Üleilmastumisel on linna nägu

Karismaatilise Ameerika linnageograafi Edward W. Sojaga kohtus Karin Paulus.

Olete väitnud, et mitte niivõrd globaliseerumine kui linnad kujundavad kogu maakera Antarktikast Arktikani, Siberist Amazonase vihmametsadeni. Mida selle all silmas pead?

Globaliseerumine toimub kõikjal ja seda iseloomustab linnalikkus nii poliitikas, kultuuris, muusikas. Juhiksin just tähelepanu, et kuigi hõlpsam on tajuda, et globaliseerumine muudab maailma (igal pool on McDonald’sid jms), siis on just linn uutele ideedele, kunstile, esteetikale, tehnoloogiale liikumapanev, stimuleeriv jõud. Näiteks peaaegu kogu kunsti areng toimub just linnades. Linnade loomuses on justkui lasta sel sündida. Seda on hakatud alles hiljuti rohkem märkama ning uurima.

Ja enam pole olemas “klassikalisi” Euroopa, Aasia ega Ameerika linnu?

Jah, on oluline mõista, et üleüldised protsessid toimuvad igal pool. Samas mõjutavad need siiski igat paika eri moodi. Nii saame justkui ühe teema puhul määramatul hulgal variatsioone. Vanad mugavad kategooriad, mis sobisid veel hiljuti nii Esimese kui ka Kolmanda Maailma linnade kohta, ei ole enam nii pädevad. Sageli on erinevuste hulk hoopis kasvanud, näiteks erinevate Euroopa linnade vahel. Kuigi teisest küljest äkki ongi kujutelm tüüpilisest Euroopa linnast müüt? Võrreldes Põhja-Ameerikaga on linnastumine Euroopas ju üldse alanud väga vara, ulatudes kohati tagasi suisa antiiki.

Samas võiks ju öelda, et linnastumine on üldse “idamaine” nähtus, kui mõelda näiteks Mesopotaamiale või Vana-Egiptusele.

Jah, olen uurinud ka linnade kujunemist Aasias! Samas on hämmastav, et paljud antropoloogid, ajaloolased, arheoloogid ei näe linnade tähtsust. Seevastu üks mõjukamaid linnauurijaid, praeguseks juba surnud Jane Jacobs on välja tulnud lihtsa, kuid olulise avaldusega: “Ilma linnadeta oleksime kõik vaesed.”  Väitel on kaks tahku: linnad kutsuvad esile arengut ning ilma linnadeta oleksime jäänud küttideks ja korilasteks. Linnade vormumine on seega epohhi loov sündmus kogu inimkonna ajaloos. Nagu astronoomidele Suur Pauk, ainult et ühiskondlikus elus. Suur hulk inimesi koguneb ning hakkab omavahel tihedamini suhtlema kui varem.

Kõik peavad ilmselt nõustuma, et mitte kunagi varem pole jõukus, kapital, olnud nii kontsentreeritud kui praegu. See “tasakaalustamata” olek omakorda põhjustab juba praegu mitmesuguseid probleeme, 11. septembri terrorirünnakutest negatiivsete teguriteni keskkonnale, mis soodustavad näiteks kliimamuutusi. Kas peaksime hiidlinnastutega seoses välja töötama uusi strateegiaid?

Mul pole lihtsaid vastuseid, kuid läheksin tagasi varem öeldu juurde. Tuleb hakata tunnistama ja tõsiselt võtma, et linnad genereerivad mitmesuguseid muutusi maailmas. Kirjutistes on linnad seni sajandeid olnud justkui nähtamatud. Tegelikult on linnad erakordselt mõjuvõimas jõud, mis on inimelusid kujundanud rohkem kui kaksteist tuhat aastat. See, et linnad põhjustavad üleilmset soojenemist ning reostavad ümbrust, tundub ilmne, kuid neid tegureid tuleks uurida urbanistlikku eripära arvestaval viisil, arvestades, kuidas asumid on organiseeritud ja ehitatud.

Siinkohal pean mainima – ja see vihastab alati ka keskkonnakaitsjaid –, et juba praegu toodame piisavalt toitu, maju, riideid, et kõikidele inimestele süüa anda, ulualust pakkuda ning riidesse panna, ilma suuremate kahjudeta ümbrusele. Potentsiaal on praegu juba olemas, aga probleem on selle rikkuse jaotus, “geograafia”. Lihtsustatult: mõnda kohta on koondunud head asjad, mõnda halvad. Rikkuse jaotamise põhimõtete üle vaatamine nõuab poliitilisi otsuseid. Me peame arendama “ruumilist” südametunnistust. See ebavõrdne areng, mis toimub, pole ju loomulik, sest me muudame ju loodust kõikjal maailmas.  Kui me endale tunnistame, et inimesed vastutavad nii üleilmse kliimasoojenemise kui ka näiteks vaesuse eest, siis järgneb sellele koheselt vastutus ning kohustus midagi ära teha. Ja see on asi, mida näiteks mida minu president Bush kardab. Sellepärast ta hävitab tõendeid, tõlgendab vääriti ning kirjutab ümber dokumente. Kuna on päris selge, et muudatuste tegemine vajab investeeringuid ning vaba turumajanduse “tiibade kärpimist”, mis pole neoliberalistliku või ultrakapitalistliku maailmapildi esindajatele sugugi meelt mööda.

Kuidas teie meelest uut tüüpi hiigellinnastud mõjutavad inimestevahelisi erinevusi, olgu selleks siis soorollid, klassi- või rassierinevused?

Siin pole midagi automaatset, kuid nende kõigi ühisjoon on uut tüüpi kultuuripoliitika, mis erineb paarikümne aasta tagusest võrduse tagaajamisest. Ei saaks öelda, et võrdsus oleks unustatud, kuid praegu on kesksem austus – et respekteeritaks erinevusi. Linnadesse tullakse mitmelt poolt ning multikultuursuse teadvustamine aitab probleeme ennetada. Üks tegur, mis mind selle mitmekesisuse juures huvitab, on ruumilised muudatused. Kui varem olid paigad kas rassi, klassi või soo alusel hästi kindlapiirilised ja eraldi, siis praegu on toimunud segunemine, mis kohati annab ka suuremat “hingamisruumi” inimestele.

Aga kuidas käib subkultuuride käsi?

Linnad on alati sünnitanud subkultuure – ainus vahe on see, et praegu on see nii intensiivne ja seetõttu ilmsem. Ja uut sorti segud on sageli väga loovad.

Mis saab aga inimese intiimsemast identiteedist, kas see ei muutu kergemini haavatavamaks? Kas pole end metropolis määratleda aina keerulisem?

Minapilti ei tohiks käsitleda lihtsustatult, peame tajuma selle voolavust ning mitmete tasandite olemasolu. Siin pole tegelikult isegi üht selget määratlust, kuigi paljud inimesed kipuvad seda arvama. Identiteet on oma loomult mu meelest tegelikult üsna avatud. Sobilik oleks kasutada ühe Ameerika neegrite identiteedi tuntuma eestkõneleja ning feministi bell hooksi väljendit “radikaalne avatus”. Võid määratleda end eestlase, naisena, aga ära lukusta endale sellega teisi võimalusi.

Kuidas inimesed suure linnastumisega kaasnevate muudatustega hakkama saavad?

See sõltub muidugi piirkonnast. Enamikus paikades on muudatused viimase neljakümne aasta jooksul olnud nii põhjalikud, et suurem osa inimesi on pidanud omaks võtma väga keerulised ja heitlikud olud. Näiteks interneti suisa jalustrabav kiirus. Pidevate uuenduste mõtestamise osas on noored professoritele lähemal kui kunagi varem – kuigi õppejõudude akadeemilised teadmised ja elukogemus on suuremad, tajuvad tudengid ümberkorraldusi hulga paremini.

Kas eramutest koosnevatel eeslinnadel on määratud kaduda? Ja kas nende asemel hakkavad võimutsema agulid ja favela’d, nagu mitmel pool on juhtunud?

Ma ei ütle, et äärelinnad haihtuvad, pigem muutub linnalik kude nendeski tihedamaks ning heterogeensus suureneb. Samas suureneb polaarsus rikaste ja vaeste vahel, vähemalt neis kohtades, mis järgivad Ameerika mudelit. Näiteks nelikümmend protsenti Los Angelese elanikest on väga vaesed ja elavad uut tüüpi favela’des, hullemates kui are nenud riigis oskaks ette kujutada. Skandinaavia mudel on seevastu olnud palju edukam. Jah, Rootsis ja mujal on olnud rassismi ilminguid ja vaesust on sealgi, kuid üldiselt on hakkama saadud palju paremini. Kahjuks on Ameerika neoliberalistlikud arusaamad levinud üle kogu maailma, millega kaasneb kohati voodoole sarnanev usk vabaturu imetabasesse jõusse. Peaks ometi aru saama, et arvukas ametnikkond ei tähenda automaatselt halba ametnikkonda ja me vajame siiski maksuraha, et kindlustada inimeste heaolu. Paljude probleemide lahendamiseks nagu rassism ja koduvägivald immigrantide seas ei piisa enam ainult rahvuslikest traditsioonilistest teadmisest, vaid nende puhul on vaja uuenduslikumat lähenemist. Ja see ei ole seotud vasakpoolsuse, parempoolsuse või keskmike poliitikaga, vaid laiema, ideoloogiateülese käsitlusega. Siin on hea alustada just kohaliku võimu tasandilt ning selles “võistluses” võisteldakse muudatustega hakkama saamise peale.

Oluline ei ole tegelikult linna suurus või väiksus, vaid struktuuride jätkusuutlikus.

Olete kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid kõige tuntumaks neist võiks siiani pidada teost “Thirdspace”.

See oli veidi ilukirjanduslik raamat, mida võeti vastu väga veidralt. Arhitektidele “Thirdspace” meeldis, kultuuriloolastele ja kunstnikele “Thirdspace” meeldis, aga geograafid ei sallinud seda. Geograafide meelest oli see solvav, arrogantne rünnak nende töö vastu. Ma ei taibanud seda, kuni hakkasin saama tõeliselt hävitavaid arvustusi sellest ringist. Geograafid leidsid, et mu meelest pole nende meetodid piisavalt head ning neid tasuks muuta. Lugejad aga, kes polnud nende traditsioonidega tuttavad, said sellest teisiti aru, nähes pigem uusi vaatenurki. Nii pole ime, et ma praegugi olen rohkem tuntud (kui geograaf, muide) väljaspool geograafiat. Geograafid aga ei saanud aru, miks peaks nüüd järsku kaasama ruumianalüüsi filmiteooriaid, kirjanduskriitikat. Selles raamatus ütlesin selgelt välja, et kuigi reaalsus ehk siis esmane ruum ning kujutlused sellest (teisene ruum) on olulised, sellest ei piisa. Ka ajalugu ei peaks enam ruumikäsitluse üle domineerima.

Seega vajame uut tüüpi, laiemat ruumi mõtestamist. Ütlesin, et varasemast ajast on Lefebvre ja Foucault ruumilisuse avarapilgulisemad mõtestajad, kelle loomingule vähemalt ingliskeelses kultuuriringis kuni üheksakümnendate alguseni eriti tähelepanu ei pööratud.

“Thirdspace’i” leitmotiiv oli, et me peame ruumilisust mõtestama keerukamalt kui seni.

Näiteks sobib siia Foucault’ heterotoopia, Lefebvre’i elatav ruum. Ise pakkusin välja selle dimensiooni jaoks nii lihtsa mõiste kui oskasin – kolmasruum.

Kes on Edward W. Soja?

Geograafi haridusega California Los Angelese ülikooli professor Edward W. Soja õpetab regionaalse ja rahvusvahelise arengu osakonnas linnaplaneerimist, linnapoliitilist majandust ja regionaalset planeerimist. Erilist huvi pakub talle klassi, rassi, soo ja seksuaalsuse küsimuste lõimumine ühiskonna elu ruumilisusega ning kuidas need väljenduvad erinevusi käsitlevas uues kultuuripoliitikas.

Lisaks Los Angelese restruktureerimise küsimustele  püüab ta avardada sotsiaalteadlaste ja filosoofide arusaama ruumist ja geograafiast, seostades neid küsimusi aja kulgemise ja ajalooga. Tema poliitikahuvi keskendub regionaalse arengu küsimustele, linna planeerimisele ja juhtimisele, samuti etnilise ja kultuurilise mitmekesisuse mõjule.

Ta on avaldanud mitmeid raamatuid, mis on olnud eriti popid urbanistikahuviliste seas: “Postmetropolis:  Critical Studies of Cities and Regions” (2000); “Thirdspace: Journeys to Los Angeles and Other Real-and-Imagined Places” ( 1996); “Postmodern Geographies: The Reassertion of Space in Critical Social Theory” (1989).

Juuli lõpus viibis ta Eestis Tallinna ülikooli rahvusvahelise suveülikooli kursuse “Ruum, maastik, linn: distsipliinid ja vaatenurgad” peaesinejana,  pidades ka avaliku loengu teemal “Maailma linnastumine/linnastumise üleilmastumine”.

Miks pidada Edward W. Sojat oluliseks mõtlejaks?

Kultuurigeograaf Helen Sooväli:  “Sojat võib pidada “ruumilise pöörde” propageerijaks ning lansseerijaks. Mõiste “ruumiline pööre” läks sotsiaalteadustesse tema kaudu. Praegu kirjutab ta ruumilisest õiglusest.”