Üllatus, üllatus: järg on eelkäijast etem!

Kunstikriitik Mari Laaniste leiab, et koomiksipõhise actionfilmi “Blade II” kunstiline tase õigustab iga tootmisele kulutatud senti.

Juba mitmendat suve pommitab Hollywood kogu maailma multipleksse vusserdistega, mida iseloomustavad kolmanda maailma riigieelarvete suurused efektitootmiskulud ning mõttetu, õõnes sisu. Enamasti on tegu järgede, uusversioonide või adaptsioonidega. (MI2, Tomb Raider, Ahvide planeet, MIIB, jne.) Nende kesine meelelahutuslikkus on muutnud blockbusteri mõiste tähendust: see pole enam kindel suvine kassamagnet, vaid ühildab massiivset promo, valdavalt pettunud vaatajaskonda ning loodetust väiksemat tulu.
“Blade II” on puhas blockbuster, mõne aasta taguse Marveli koomiksil põhineva efektirohke action-popkornika järg. Nende tunnuste põhjal võiks eeldada, et järgnevalt soovitatakse vaatajatel aja- ning rahakulu vältida, kuid ei. Siinkirjutajat filmi vaatamise järel mõnda aega vaevanud kahtlus, kas tekkinud positiivne mulje tähendab, et Hollywoodi-nimelisel õelal monstrumil õnnestus teda mõne senitundmatu nipiga lolliks teha, tuleb kanda isiklike eelarvamuste arvele. Asi pole selles, nagu oleks lõpuks õnnestunud toota midagi, mis näeb nii hea välja, et publik hakkaks vaid visuaaliasse tehtud investeeringute põhjal uskuma, et see ongi hea film (ehkki ma olen kindel, et Hollywood viimasel ajal just selle poole püüdleb). “Blade II” visuaalsed voorused on silmatorkavad, kuid tuleb tunnistada, et see on ka muidu üsna korralik film.

Peasüüdlasena võib osutada mehhiklasele Guillermo del Torole, kes kuulub viimasel ajal hispaaniakeelsest kinost kerkinud noorte rahvusvaheliselt säravate režiitalentide sekka. Del Toro maine on ehk mõnevõrra kesisem kui Alejandro Amenabari või Alejandro Gonzalez Iarritu oma, kuna erinevalt neist on ta lasknud end “ameeriklastel üles osta”. Asi ei tundu siiski eriti traagiline olevat: “Blade II” jääb küll tasemelt alla del Toro eelmisele, Hollywoodist eemal tehtud filmile, ent seda vaid seetõttu, et “El Espinazo del Diablo” juhtus olema võrdlemisi ületamatult hiilgav. See-eest tõestab del Toro käesoleva Blade’i järjega taas Bryan Singeri ja “X-Meni” teoreemi, ehk seda, et korraliku režissööri ja käsikirjaga pole vaadatava filmi tegemine probleem, olgugi lähteaineks koomiks. Tulemusena paistab “Blade II” murdvat traditsioone ka sellega, et järg on eelkäijast etem.

Blade’i sarja mõlemal filmil on mõndagi öelda mainstream-filmikeele arengu kohta. Esimene “Blade” linastus 1998. aastal. Tagantjärele vaadates on film rängalt aegunud, ent on raske mitte märgata, et see kubiseb elementidest, mis osutusid aasta hiljem “Matrixi” revolutsioonilisuse alustaladeks. Järgnenud epohhil, kus “Matrixi” nippide häbitu varastamine on saanud kogu moodsa action-filminduse võtmeks, on “Blade II” aga esimene film, mis suudab eeskuju taset selle tegeliku ületamiseni edasi arendada. Küsimus pole ainult kaameratöös, võitlusstseenides ja eriefektides, vaid üldiselt värskemas muljes: isegi kujunduslikus plaanis žanri normiks kujunenud steriilset mustjassinist koloriiti asendab tavatu määrdunudoranž räpakus. Nähaoleva kunstiline tase õigustab iga tootmisele kulutatud senti.
Teine “Blade” tähistab kujukalt ka ameerika mainstream-actioni “11. septembri järgsele ajastule” iseloomulikku süvenemist senisest rängemasse eskapismi, lihtsama maailma ja lihtsamate lahenduste ihalemist. Film on tunduvalt verisem ja vägivaldsem kui oodata oskaks (pole raske aru saada, et del Toro eelistatud erialaks on horror); seda õigustab asjaolu, et tegevus toimub “kusagil mujal” (ehk Prahas) ja tapetavad vaenlased on monstrumid, kelle hävitamisega ei kaasne eetilisi probleeme.
Lisaks ilmse mõnuga töötanud režissöörile on “Blade II-l” veel midagi, mis seab ta teistest hiljutistest blockbusteritest kolossaalselt kõrgemale ehk toimiva meelelahutuse kategooriasse: efekte ja actionit seob terviku moodustamiseks hädavajalik lugu. Olgugi see lihtsapoolne, ent tänu loodud karkassile areneb tegevus heas tempos ning pöördedki õnnestub del Torol üsna ootamatutena välja mängida.

Kokkuvõttes kaaluvad filmi tugevad küljed üles nii loo kohatise triviaalsuse kui mõned loogikakonarused ja totrused. (Blade’i ründab kari ninja-vampiire. Alles siis, kui kaklus on juba ca 5 minutit kestnud, tuleb neile meelde, et nad tulid tegelikult ainult rääkima.) Wesley Snipes pool-vampiirist nimitegelasena on üsna tuim tükk, see jätab aga ainult rohkem ruumi trobikonnale värvikatele kõrvaltegelastele. Hillbilly-sidekick Whistler (Kris Kristofferson) varustab madinat vajaliku huumoriga, ent leidub ka märksa peenemat irooniat, näiteks Hongkongi action-staari ja filmi meeldejäävate võitlusstseenide koreograafi Donnie Yeni tegelase kiire ja abitu lõpp. Peamiseks üllatuseks on aga Blade’i seekordne põhivastane, 80ndate ilueedist popstaar Luke Goss; täpsemalt tema uskumatult kohutav grimm.