Õuna köitis skulptuuris värv, vormide voolavus ning muutlikkus. Ta pakkus eesti suletud ja kitsas kultuuriruumis sedavõrd palju skulptuuriga seni seondamatuid uusi võimalusi, et publikul oli võimatu ükskõikseks jääda. Ta teosed tekitasid näitustel nii kirglikku poolehoidu ja imetlust kui ka põlastavaid vastaseid. Õuna loomingus leidis käsitlemist inimese subjektiivsem vaimne olemus.

Võiks öelda, et ta fikseeris sügavalt inimlikke seisundeid, mida seni polnud eesti skulptuuris keegi üritanudki portreteerida. Tänu Ülo Õunale muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks.

Kuni 1. novembrini kestvat näitust saadavad filmid, ajastuomased fotod ja autori joonistused.