Sirje Kiin “Marie Underi Euroopa-reisid. Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918 – 13. V 1930” Go Group, 2010. 159 lk.

Lugesin selle raamatukese enne uneaega läbi. Marie Underi kirjad tütardele on tegelikult piltpostkaardid ja ka raamat ise on sisuliselt kena piltpostkaart. Hea jõuludeks kinkida. Kuigi ilmunud juba suve lõpul. Mahtu tegelikult raamatul nagu oleks, aga sisu jääb vaid kirjeldavale tasandile: mingit sügavamat analüüsi siit otsida ei tasu.

Raamatu esimene osa loeb üles Marie Underi ja tema teise abikaasa Artur Adsoni reisid, teist osa kaunistavad skännitud postkaardid, kus ema manitseb tütreid endale rohkem kirjutama ja pillub suvalist infot oma tegemiste või vaimuseisundite kohta. Igale postkaardile jätab Printsess (Underi hüüdnimi) veidi ruumi, kuhu siis tütarde kasuisa Adson (ehk Paaž) mõne viguri tohib visata.

Napid kirjakesed on täpselt sellised, et kui lugeja on tõendeid ja spekulatsioone Underi-Adsoni ja Underi-tütarde suhete kohta varem uurinud, võib ta iga kaardi ainetel mahuka freudistliku analüüsi kirjutada. Mis ongi sellist tüüpi kroonikate suurim oht: iga kangelase jäädvustatud sõna võetakse tõe pähe. Pean silmas ületõlgendamist – kuivõrd ma ei pea tõde enamaks mingigi konsensuse saavutanud tähenduskindlusest. See oht varitseb ju tegelikult ka tõsisemaltvõetavates žanrites kui n-ö postkaardikirjanduses, mida tihti toodetakse (või “luuakse”?) kuskil kohvikulaua ääres kolmanda klaasi veini kõrvale.

Aga on see raamat, mis ta on, und pärast lugemist ei tulnudki. Guugeldasin öö läbi kõike Underisse ja tema tõlgendamisse puutuvat ja jõudsin järeldusele, et samuti nagu mina praegu, ei suuda keegi, kes satub Underi lähedusse, end enam talitseda. Ei suutnud ta abikaasa, kes kallima unetunde välja arvutas ja orgasme kokku luges, ega suuda ka nüüdisaegne underianasse langenu.

Kui aasta tagasi ilmus Sirje Kiini sulest mahukas luuletaja biograafia, läks ajakirjanduses lahti midagi kummalist, mida nimetati lausa 30 aastat tagasi surnud kirjaniku seksiskandaaliks. Nii palju etteheiteid ja radikaalselt erinevaid arvamusi – isegi peaaegu aasta hiljem on põnev kogu seda tralli lugeda. Inimesed, kes on üllatunud, et juba sada aastat tagasi seksiti. Inimesed, kes seda teavad, aga leiavad, et sellest tuleks vaikida. Inimesed, kes hierarhiseerivad õiguse isikliku elu puutumatusele elukutse järgi: à la näitlejad ja muusikud peaksid oma intiimharjumusi avalikkusega rohkem jagama kui kirjanikud. Inimesed, kes arvavad, et seotus päriselu kogemustega labastab luulet, kuna muudab selle vaid elu illustratsiooniks. (Ma praegu muidugi profaneerin selle poleemika argumentatsiooni, aga you get the point.)

Palju võrratut absurdihuumorit. Ning kuna öö on pikk, siis ka palju uut teadmist Underi ja ta kaasaegsete kirjandustegelaste kohta. Nii et ei kahetse küll, et see tavalisest veidi suurema formaadiga piltpostkaart läbi uuritud sai. Seda need ilusate piltidega postkaardid ju teevadki – äratavad himu kujutatust rohkem teada saada, ja see on ainult hea. Ja mis puutub Mariesse, siis ma küll ei usu, et see naine enda ümber lõkkele löönud tundeid jahutada püüaks – pigem viskaks halge juurde. Tagasihoidlik võis ta ju kohati olla, aga ikkagi Printsess!