Uned, mida mujal ei näe
Animatsioon on lai mõiste: mida festivalil
täpsemalt näha saab? Millest lähtudes ja kuidas selle kavasse
filme valitakse?
Võistlusprogrammidega on nii, et meil on
kaks printsiipi, kuidas me filme valime: esiteks me kuulutame välja
avaliku konkursi, kuhu kõik filmitegijad võivad oma filme
esitada. Seekord tuli meile sellel teel umbes 250 filmi. Mis tegelikult on
suurte animafestivalidega võrreldes täiesti köömes.
Ütleme, Annecy, mis on kõige suurem, ja Ottawa Kanadas, nemad
saavad umbes 3000. Aga ega me ülearu ka ei pinguta, et see info üle
maailma jõuaks – alati saadavad need, kes meie festivali teavad ja
siin käinud on, ja mingi seltskond uusi tekib iga aastaga juurde.
Põhiosa programmist on nende seast valitud. Teiseks, me käime ise
mujal animafestivalidel, ja kui sealt jääb midagi sellist silma, mida
meile mingil põhjusel ei saadeta, siis me teeme ka sellist n-ö
otsekutsumist. Neljakümnest võistlusfilmist on niiviisi otse
kutsutud kümmekond.
Võistluse olemust selgitada on alati
kõige keerulisem. Ma olen ise püüdnud rõhutada seda, et
seal on hästi palju erinevaid tehnikaid, et nuku-, joonisfilm,
piksillatsioon, rotoskoopia, liiva-animatsioon, 3D, live-action’iga
segatud animatsioon, mis iganes eksperimentaalsed tehnikad. Programmi
kokkupanemine käib meil natuke sellisel printsiibil ka, et kui on
näiteks viis väga head joonisfilmi, siis mõned neist
võivad jääda välja ka sellepärast, et me tahame
näidata erinevaid tehnikaid.
Kas Animated Dreamsil on
siis pigem tehnikakeskne alatoon?
Ei, üldsegi mitte,
lugudega on samamoodi: me vaatame, et ka lood oleks mitmekesised, oleks
abstraktseid filme, oleks traditsioonilisi loojutustamisi ja lihtsalt
visuaali-filme. Et tuua just seda mitmekesisust Eesti publikuni, kes neid filme
kuskil mujal ei näe.
Kes on filmide autorid, kas on
rohkem väljakujunenud ja tunnustatud meistreid või pigem
värskust ja noorust?
Nii ja naa. Võistlejate seas on
väga tuntud filme ja režissööre, näiteks on meil sel aastal
selline film nagu “Taani poeet” (Den Danske dikteren, 2006), mis
sai lühianimatsiooni Oscari. Väga tuntutest on veel legendaarse
jaapanlase Koji Yamamura uus film “Franz Kafka maa-arst” (Kafka
inaka issha, 2007). Ja samas on tudengeid, kes esinevad tõesti
koolitöödega, mis on aga olnud piisavalt tugevad, et teistega
konkureerida.
Ja kuidas on Eesti esindatusega?
Eesti filme on kaks: üks on Nukufilmis tehtud “Kleit”
(Mari-Liis Bassovskaja ja Jelena Girlin, 2007) ja teine on Joonisfilmi
“Maraton” (Kaspar Jancis, 2006). “Maraton” tegelikult
esilinastus meil eelmisel aastal, aga see oli siis nii värske, et tookord
see võistlusprogrammi ja žürii ette ei jõudnud. Tavaliselt
on jah, kaks Eesti filmi, kui ikka mõlemast stuudiost on huvitavaid asju
tulnud.
Aga tegelikult on ju kolmas stuudio veel, A
Film?
Neil ei ole sellist täiskasvanule suunatud
lühifilmi. Nende “Boamadu” linastus eelmisel aastal PÖFFi
laste- ja noortefilmi festivalil Just Film, nad on ennast rohkem sellega
sidunud.
Animated Dreamsi sihtpublik on siis pigem
kunstiteadlikum täiskasvanu kui laps?
Jah, me ei näita
üldse lastefilme, sest me hakkaks siis dubleerima lastefilmide festivali,
mis näitab ka animatsiooni, aga just nimelt väikestele.
Ja kas selline suund on ennast õigustanud, kas saalid on neid
kunstiteadlikke täiskasvanuid enam-vähem täis?
Tead, ma juhin seda festivali nüüd
kuuendat aastat, ja publikuhulk kasvab kogu aeg. Eelmine aasta oli iga kord
vähemalt pool saali ja mõned seansid ka täiesti täis.
Festivali mahtu ei ole me nii väga kasvatanud, eelmisel aastal oli 14
seanssi ja sel aastal on tänu Nukufilmi kollokviumiga seotud
retrospektiividele 18 seanssi. Me oleme hoidnud festivali stabiilselt
väikese üritusena, et publik jõuaks igale poole. Programm on
tegelikult niigi tihe, me ei tahagi teha samal ajal mingeid
paralleelüritusi, et publikut mitte killustada. Plaan on hoida inimesi
mõnusasti Sõpruses koos, hommikul kuulavad kollokviumi ja saavad
targemaks, õhtul vaatavad filme. Ja sel aastal on mul publiku peale
hästi suured lootused selles mõttes, et meil tuleb nii palju
väliskülalisi, kuni 150. See seltskond, kes pidevalt kohal on,
tekitab alati sellise festivalimeeleolu, mille külge siis ka kohalikud
ennast haagivad.
Festivali eriprogrammide seas on nii üldtuntud
materjali, nagu Inglise Aardmani stuudio filmid, kui tavavaatajale ehk veidi
vähem tuttavaid nimesid, nagu jaapanlane Kihachiro Kawamoto.
Millega tema silma paistab?
Kawamoto, kes teeb
nukufilme, on Jaapani nii-öelda indie-animatsiooni raudselt kõige
tuntum ja legendaarsem anima-autor. Stiil ja tehnika on küll teised kui
animel, aga need on väga Jaapani kultuuri ja traditsiooni kandvad filmid.
Sisuga ta ei eksperimenteeri, ta jutustabki traditsioonilisi Jaapani lugusid
või muinasjutte. Tema viimast filmi, “Surnute raamatut”,
mida me näitame, oodati päris pikalt. Ja ta ise on üle
kaheksakümne, nii et see on täiesti viimane aeg üldse kuhugi
reisida. Ta on kollokviumil ainus esineja, kes ei pea loengut, vaid kellega
tehakse intervjuu.
Ja eriprogrammidest veel: mitmed neist on kollokviumi
teemadega ja esinejatega seotud. Tšehhi animatsiooni programmis on nii
nuku- kui joonisfilme, selle pani kokku filmikriitik Stanislav Ulver, kes
püüdis välja valida need kõige paremad pärlid
Tšehhi animatsiooni ajaloost. Kui Sojuzmultfilmi retrospektiivi puhul,
mille pani kokku Natalja Lukinõhh, on valik piiratud konkreetse ajaga
– need on perestroika-aegsed filmid –, siis Tšehhi
programmis on tõesti tipud läbi aegade: Jan Svankmajer, Jirí
Trnka, jne.
Aga on veel üks eriprogramm – Eesti
filmikriitikute valik parimatest Nukufilmi filmidest läbi ajaloo: kas
nüüd võib paljastada, millised said välja
valitud?
Sellega läks nii, et programmis on puhtalt
ajapuuduse tõttu 5 filmi, kuigi välja kujunes top-9. Kõige
ülekaalukamalt said hääli kolm vanemat filmi, “Operaator
Kõps seeneriigis” (1964), “Nael” (1972) ja
“Nõiutud saar” (1985), kõik ühepalju, ja nende
järel “Teekond Nirvaanasse” (2000). Viies film tuli olude
sunnil ülejäänute seast välja valida, ja esi-üheksas
oli kaks Mati Küti filmi, nii et valitud sai “Une instituut”
(2006).
KOLMAPÄEV, 21.11
19.00 Festivali avamine - Eesti nukufilmid aja peeglis
NELJAPÄEV, 22.11
10.00 Kollokvium VOODOO HING
16.30 Nukufilm esitleb: tööd ja tegemised
18.00 Võistlusprogramm I
20.00 Võistlusprogramm II
22.00 Täispikk animafilm “Ühel ööl ühes linnas”
REEDE, 23.11
10.00 Kollokvium VOODOO HING
16.30 Nukufilm esitleb: Eesti filmikriitikute valik
18.00 Võistlusprogramm III
20.00 Võistlusprogramm IV
22.00 Täispikk animafilm “Surnute raamat”
LAUPÄEV, 24.11
10.00 Kollokvium VOODOO HING
14.30 Kihachiro Kawamoto nukufilmid
16.00 Aardmani stuudio eriprogramm
18.00 Animafestivali lõputseremoonia
20.00 Tšehhi animatsioon fookuses
22.00 Täispikk animafilm “Paprika”
PÜHAPÄEV, 25.11
14.00 Sojuzmultfilmi retrospektiiv
16.00 Uus ja uhke Eesti anima!
17.30 Esilinastus: Elulood
19.00 Animafestivali võidufilmid 2007
Vaata lisa: http://2007.poff.ee/anima/ ja http://2007.poff.ee/anima/colloquium.html