MÕISTULUGU: Filmis „Lõputusest“ üle sodiks pommitatud linna hõljuv paarike on kummardus maalikunstnik Marc Chagallile ja tema üle Vitebski lendavale armastajapaarile. Must käsi 2 OÜ

Roy Anderssoni „Lõputusest“, mis esilinastus peaaegu aasta aega tagasi Veneetsias ja sealt lavastajale parima režissööri Hõbelõvi tõi, jõuab nüüd lõpuks ometi pärast koroonakatkestusi ka meie kinolevisse.

Eks Anderssoniga on nii, et ta kas meeldib või ei meeldi, sest kui väidetakse, et režissöör teeb kogu aeg sama filmi – mis minu arvates on üldiselt üsna lollakas väide –, siis Anderssoni puhul see vähemalt mingil määral kehtib. Viimased kakskümmend aastat on ta filmides ikka needsamad mahedad hallikad värvitoonid, tavalised rootslased, paksud õnnetud vanamehed, imelikud magamistoad, pooltühjad kohvikud ja rongijaamad, kõledad arstikabinetid, tuimade nägudega rahvast täis linnaliinibussid, absurdimaigulised dialoogid, mustavõitu huumor ja eksistentsiaalsed küsimused.

Proovides seda sommeljee vaimus kirjeldada, siis peaksin vist ütlema, et meeleoludes domineerivad empaatia ja melanhoolia, järelmaitse on aga hallikasnukker. Andersson on välja kujundanud oma selgelt äratuntava stiili, millest omakorda on kujunenud kaubamärk, ja „Lõputusest“ on selle tootmisliini uusim väljalase.

Film koosneb pildikestest, vinjettidest, mida kirjeldab noore naise jutustajatekst, kes ütleb, mida ta nägi (Andersson on ise intervjuudes öelnud, et tegu on viitega „Tuhande ja ühe öö“ Šeherezadele). Näiteks nägi ta eksinud meest või naist, kellele väga-VÄGA maitseb šampanja.

„Lõputusest“ algab suurepärase stseeniga linna serval pargipingil istuvast paarikesest, kes vaatavad kaugusse. Neist liigub üle lõunasse lendav linnuparv. Naine täheldab: „On juba september.“ Mees vastab: „Hmmm.“ Samamoodi, vaikselt, õrnalt ja pealetükkimatult, kirjeldab peatselt 80aastaseks saav Andersson oma sümpaatsete, ent enamjaolt eluga kimpus olevate karakterite kaudu kõikvõimalikke nähtusi ja olukordi: andestuse ja häbi puudumist; tervise, lähedase või usu kaotamist; surmahirmu, aga ka väikesi rõõme. Seda kõike mitte manitsedes, vaid lihtsalt tragikoomiliselt tõdedes, et on, nagu on.

„Lõputusest“ on mitmekihiline teos. Kuna stseenid on puhastatud kõigest üleliigsest ja üsna staatilised ning tegelased kulgevad seal nagu kummitused või varjud, siis võib film esmapilgul tunduda lihtne või mõne jaoks isegi tühi. Suur muutub väikseks (preester kaotab usu, hakkab meeleheitest jooma ja nõuab psühhiaatri vastuvõttu, arst aga saadab ta minema, sest peab bussi peale jõudma) ja väike suureks (laps läheb sõbra sünnipäevale, aga keset paduvihma libiseb ta kingapael lahti). Perspektiivid on nihkes. Tekib teatav kaleidoskoopi vaatamise efekt. Sellele viitab ka pealkiri – aeg võib näida väga lühikese või väga pikana, kõik sõltub vaataja perspektiivist, aga siiski energia – selle film kontekstis elu – ei teki ega kao, vaid muundub.

Kuna tegu on mõistulooga, siis peab filmi mõistmiseks iga pildikese puhul kaasa mõtlema, mida sulle parasjagu öelda tahetakse. Näiteks üle sodiks pommitatud linna hõljuv paarike on selge kummardus maalikunstnik Marc Chagallile ja tema üle Vitebski lendavale armastajapaarile – ainult et praegusel juhul on ilusast linnast (kui ma ei eksi, siis Anderssoni puhul Kölnist) alles üksnes varemed. Kes otsib, leiab filmist ka viite Repini maalile Ivan Julmast, kes oma poja tappis. Võimsad kujundid on peidetud igapäevastesse detailidesse, elu põhiküsimused lihtsate inimeste kohati banaalsesse argisesse jauramisse.

Kinodes alates 30. juulist.