Unistuste ravi kontrollitud
Tavalisus on hall, mõru ja teeb igapäeva alla neelamise kurkukriipivalt kibedaks. Tavalisus on haigus, mida põeme kõik ja selle sümptomeid püüame teiste eest kiivalt varjata. Pääsu selle eest pole. Isegi siis, kui sinu maja asub Mässajate tänaval.
Filmiga "Tabamata ime" (American Beauty, 1999) kuulsaks saanud Sam Mendes naaseb pärast üheksat aastat taas Ameerika väikekodanlikku suburbiasse. Tema uusim linateos "Mässajate tänav" (põhineb Richard Yates'i samanimelisel raamatul aastast 1961; stsenaariumiks kirjutas selle Justin Haythe) rullub lahti valglinnastumise kuldajastu foonil 1950ndate Ameerikas, kui noor abielupaar põrkub sellesama halvava tavalisusega.
Frank (Leonardo DiCaprio) ja Amy (Kate Winslet) kohtuvad peol, neid võluvad teineteise ideaalid, sõltumatus ja teadmatus tuleviku ees. Nagu korralikud armunud kunagi, vastanduvad nad ülejäänud ühiskonnale, kõikide teiste
piiratusele ja allaheitlikkusele. Armumisest saab abielu, abielust lapsed ja lastega tuleb eeslinn koos kõigega, mida see endas peidab. Nende kunagisest vankumatusest kujuneb kompromiss, hoolimata mantrast, et "kõik on endiselt meie kontrolli all, meie suudame kõigest sellest üle olla".
Nii leiavadki nad end ühel päeval elus keset rahulikku rohelust, ühes arvututest majadest, kus vaikus ei rõhuta rahu, vaid isoleeritust, ja elu on lootusetult läinud segamini elustiiliga. Isegi nende armsal Mässajate tänaval, mille nimi
kõlab tõelise saatuse nöögina.
Armupohmelusest ärgates avastavad Frank ja Amy, et nad on sama konformeerunud kui nende naabrid, kellele nad on alati ülevalt alla vaadanud.
Esimesel kohtumisel ükskõikse muretusega tulevikku narrinud Frank istub päevad läbi pitsitavas kontoritoolis, mis kihutabebahuvitava ja tähelepandamatu tuleviku poole. Amy kantseldab lapsi ja kodu, tema luhtunud katsed näitlejana toovad pinnale ähvardava armetuse. Ainsaks teravaks tundeks on frustratsioon, mis toitub lootusetuse
piiril balansseerivast usust erilisusesse.
Sarnaselt "Tabamata iluga" räägib "Mässajate tänav" eeslinna miljööst põgenemisest, filmi süžeeliseks konfliktiks
saab noorte plaan minna ära Pariisi, turgutada boheemlaslikku unelmat ja mõelda, mida nad tegelikult tahavad. Ühtlasi oleks äraminek kindel tõestus nende kaua otsitud erilisusele. Ent mida lähemale idee realiseerimisele, seda mõranenum tundub tegelikkuse pealispind ja elu, mille nad on rajanud.
Filmi tugevaim külg on kahe peategelase mäng selles situatsioonis. Filmi võtmestseenides see lausa lämmatab oma intensiivsusega (Winslet kandideerib Amy rolliga teenitult Oscarile).
Lisaks suurepärastele näitlejatöödele on haaravuse taga muidugi lavastaja Mendes, kes tõelise kontrollifriigina
hoiab iga filmimeetrit raudses haardes. Tema misanstseenid on piinliku täpsusega läbi kalkuleeritud,
omamoodi visuaalsed võrrandid. Pildilised lahendused (operaatoriks alati suurepärane Richard Deakins) ei pretendeeri küll originaalsusele, ent on oma sihipärasuses vaieldamatult mõjusad. Narratiivi kannavad
tugevad kujundid, nagu näiteks igatsevalt peategelaste maja piidlev naaber, kes kehastub hetkeks väikekodanluse
kiusatusteks.
Vaid ajastufilm ideaalide lagunemisest
Nii suudabki Mendes vaataja enda poole võita - tema tundlik konfliktiasetus puudutab, näitlejate meisterlikkus vaimustab ja kaamera jutustamisoskus paneb hinge kinni hoidma. Ometi tundub see lõpuks kaduva miraažina, tundlike teemade turvalise mänguna. Nagu ka "Tabamata ilu", mis kogu oma teravuses, oma otsekohesuses, oma kriitilisuses ja nutikuses ei suutnud pakkuda mingit muud väärtussüsteemi kui seesama eeslinna võltslus, mida ta
kritiseeris ja paljastas. See teismelise ulma või eneseabiõpiku tasemele jääv vaoshoitud ja mõnulev mässumeelsus muutis filmi omamoodi konformismi kinnituseks. Justkui polekski elu pärast eeslinna.
"Mässajate tänavat" kimbutab paljuski sarnane häda; lisaks tekitavad võõristust klišeelikud kõrvaltegelased, nagu peretuttavate hullumeelne poeg (Michael Shannon, kandideerib selle rolliga ka Oscarile), kes filmis kehastab n-ö tõe kõmisevat hääletoru; võrdluseks "Tabamata ilu" kaameraga õrnahingeline narkodiilerist naabripoiss ja tema "maailma ilusaim asi".
Mendes ei oska pikalt väljamängitud konfliktiga üksikisiku erilisuseiha ja tavalisust peale suruva keskkonna vahel midagi tähenduslikku korda saata, kõrvaltegelasest hull jääb ainukeseks alternatiiviks konformismile. Ka ajastu - 1950ndad -, mis tähistab piiratud väikekodanluse kuldaega, on tänaseks popkultuuris muutunud kentsakaks retroks. Kokkuvõttes vähendab see filmi teravust praeguses hetkes.
Nõrk lõpplahendus loobub vastutusest ning jääb lihtsalt üks veidi etteaimatav (kuigi liigutav ja haarav) kvaliteetse ajastufilmi vormis lugu ideaalidest ja nende lagundumisest.
Justkui oleks tavalisus mürgitanud ka Mendese enda teose.
