Sel nädalal avatavale Veneetsia arhitektuuribiennaalile, katusteemaga “Inimesed kohtuvad arhitektuuris”, läheb Eesti arhitektkond au, kuulsust ning häid tellimusi püüdma eramuarhitektuuriga. Näituse autorkonnaks on arhitekt Kalle Vellevoog, sisearhitekt Tiiu Truus, kujundaja Martin Pedanik ning kuraator on arhitektuuriteadlane Karen Jagodin.

Eesti püüab seekord tähelepanu võita eramutega. Nimelt on võrreldes paljude teiste maadega, nagu näiteks USA või Skandinaavia riigid, seni meil tavatsetud eramute projektid tellida otse professionaalidelt, mitte aga soetada kodu kataloogist.

Arvukate majade seast on välja valitud sada hitti, millest igaühe kohta tehti minimalistlikult valge ning üldistatud maketike. Majade mudelid ise mõjuvad ehk veidi konservatiivsena ning demonstreerivad, et meil on arvutis vigurdamise kõrval ka käsitööoskused alles. Mulle tundub, et sellele kaardile mängimine on täiesti õigustatud. Eestisse ei tule ju mitte ainult välismaised kunstitudengid, vaid ka ettevõtted ning turistid harrastama meile enesele mõnikord provintslikunagi tunduvaid tegevusi. Üks tahab tellida keerukamat õmblustööd, teine joonistada oma käega akti, kolmas minna lihtsalt kalale. Ilmselt vaigistab selline ekspositsioon neidki, kes hindavad arhitektuurinäituse puhul ikka plaani, pilti ja maketti, mitte aga elamuslikku, keskkondlikku või ka ühiskondlik-poliitilist lähenemist, mida nii kujukalt väljendas eelmisel korral meid esindanud Venemaa ning Saksamaa paviljoni vahele rajatud kollane gaasitoru.

Väljapanekut võiks käsitleda mitte ainult arhitektide loomingu tutvustamisena, vaid ka meie tubli ja targa kliendi, kes individuaalsust hinnata oskab, tunnustamisena. Milliseid mõtteid võiks tekitada see teiste riikide arhitektides? Ilmselt kadedusega pikitud imetlust ning ehk ka soovi tulla oma töid eestlastele pakkuma. Selle üle võib aga tavaline inimene küll vaid rõõmu tunda.

Festivali raames valminud väljapanekutega saab tutvuda Itaalias 21. novembrini.